Suurim armastustegu

Mitte kuidagi ei rõõmustu ega taha õnnitleda Margus Haav`a Euroopa Liidu ajakirjanduspreemia saamise puhul loo eest, mis rääkis oma sookaaslasesse armunud naisest.

Võitjaga tehtud intervjuule tuginedes, ei pea mina Eestit totalitaarže režiimiga riigiks. Siin ei panda vanglasse ega hukata samasoolisi armastajaid.

Kaaskodanike erinevat suhtumist neisse ja sellisesse nähtusesse ei saa aga kuidagi pahaks panna. Valdav enamus peab õigeks mehe ja naise vahelist armastust ja abielu, mille viljaks on lapsed. See arusaam tundub loomulik ka neile, kes ei tunne jumalasõna.

Kogu tarkuse juures inimene ei taha tunnistada, et tähtsad ei ole ainult ilmalikud seadused, mis riigis kehtestatud, vaid olulised on ka vaimsed seaduspärasused. Neid viimaseid tuleb tundma õppida samaväärselt esimestega. On ju teada, et seaduste mittetundmine ei vabasta vastutusest.

Jumala poolt antud elujuhiste täitmine on igaühe vaba valik. Iga inimene ja iga riik saab otsuse teha. Samas on kasulik teada, et Jumala seaduste eiramine toob kaasa inimeste õnnetu elu ja ebastabiilse riigi. Euroopa Liidul ei lähe hästi, sealhulgas ka mitte Hispaanial, kuhu armastajapaar kolis.

Tahaks loota, et Eesti riik ei võrdsusta samasoolisi- ja heteroabielusid, mis koguks pilvi meie riigi kohale. Mitte ainult Isamaa ja Res Publika Liit pole selle vastu, vaid ka teised erakonnad ja enamus eestimaalastest. Vastutustundetu on seda nimetada diskrimineerimiseks. Ehk ometi ei saa järgmine ajakirjanik Euroopa Liidu võitjaks loo eest, kus seistakse varaste ja petiste kaitseks, sest humanisti seisukohalt ei tohiks ka neid diskrimineerida.

Kui üldse rääkida armastusest, siis Jeesuse armastustegu ristil inimkonna lunastamiseks, on suurim armastuse tõestus ja selle leidmine kauneim armastuse lugu.