Parim kingitus emale

 Läheneva emadepäeva tähistamiseks küllap juba peetakse aru, kuidas sel korral oma ema rõõmustada. Kindlasti tuleb kasuks ka mõtisklus ema rolli üle üldisemalt. On ju iseenesest inimese sünd maailma üks suur ime! Selle ime teostajd on mees ja naine mõlemad. Kuid kõik üheksa kuud, alates eostumisest kuni sünnihetkeni, on vaid naise keha pühendunud uuele ilmakodanikule. Ta abikaasa hooliv suhtumine aitab seda protsessi kergemini läbida. Tänapäeval saab mees isegi lapse sünni juures viibida. Väike vastsündinu hakkab täielikult sõltuma oma emast ja isast. Neist mõlemast oleneb, kui turvalises keskkonnas ta kasvab ja areneb. Iga ema ja isa peaks igal päeval elupeeglisse vaatama, et ennast kõigi oma tegemistega näha. Riigi valitsejate suurim ülesanne võiks olla püsivate abielude ja püsivate perede väärtustamine. Iga perekond moodustab ju osa riigi tervikust (Aristoteles). Ükski inimene ei saa jätta endast paremat pärandit kui hästikasvatatud perekond (W. Scott). Perekonnaelu võlu on parimaks vastumürgiks moraalilangusele (J.J. Rousseau). Kui oleks minu teha, seaksin riigikogusse kandideerijate üheks tingimuseks tema moraalse palge, sest ilma eeskuju näitamata ei saa ka rahvalt seda nõuda. Et seda moraali napib, kinnitab hiljutine statistika: 16 – 64 vanuste inimeste vaimse tervise näitajad on halvenenud! Neist juba iga neljas on kimpus mingi hädaga ja iga seitsmes kasutab antidepressante. Peab ju selleks mingi põhjus olema? Äkki ei olegi see “igaühe enda asi” elamisviis üldsegi nii tore? See peaks panema meie väikese rahvaarvuga riigi küll häirekella lööma, eesotsas riigikogu ja valitsusega. Minu arvates parim kink emale on emarolli suurem väärtustamine igal tasandil, aga eriti laste poolt. Pittacus: “Mida sa teed oma vanematele, sedasama oota ka oma lastelt.” Aga eks lapsed omaltpoolt ootavad, et neil oleks turvaline kodu ema armastuse ja isa voorusega (ustavusega). Emadusele mõeldes, saab sellest kindlasti üks südamlik emadepäev!

29. aprillil 2023

Mõtisklused naistepäevast

 Naistepäeval pööratakse naistele tavapärasest suuremat tähelepanu, kingitakse lilli ja maiustusi. Veel kõige toredam: mehed kutsuvad abikaasa, ema, vanaema ja tütred kuhugi meeldivasse söögikohta einestama. Võetakse ette toredaid ühiseid lõbustusi. See on suurepärane ja eriline päev! Läksin raamatukogusse, ajalehtedest selle päeva kajastusi lugema. Tulin koju tagasi nukras meeleolus Õhtulehes loetu pärast. Selles olid lood ja mälestused, mis naisi naistepäeval tabanud : rusikahoop näkku; mehele tuli raha anda, et kingituseks lilli saada; mees kinkis töökaaslastele lilli, aga oma naise jättis ilma; ühe naise mees (abikaasa?) läks vanema tütrega kohvikusse ilma temata. Mõtlesin, kas see on üldse pidupäeva jutt? Edaspidi võiks ka täpsustada, kas kõik need juhtumid on aset leidnud abieluga sõlmitud või vabalt elavates peredes? Õhtulehe Kiribati tõi positiivsena välja, et uude riigikogusse sai 30 naist, mis senini suurim number. Edasine tekst hämmastas mind ikka väga. Toodi välja, et kõigist peredest ainult 55 protsenti on abielus. Ülejäänud on nn vabaabielus (27 %) või üksikemad. Millegipärast ei olnud üksikisade protsenti toodud. Ja siis see kõige ootamatum lähenemine ja lahendus abielus olevate perede arvu suurendamiseks Eestis. Seda mõjutaks positiivses suunas samasooliste abielud! Ja et see soodustaks kergitada ka traditsioonilisi pereväärtusi nagu avalikult teineteisele pühendumine, austus ja armastus. Kas see on viide taoliste tunnete puudumisele heteropaaride abielus? Väga pikka aega inimkonna ajaloos on traditsiooniliseks abieluks peetud ainult mehe ja naise vahelist abielu koos kõige juurdekuuluvaga. Mis on muutnud sellist arusaama? Inimesed on väliselt nagu samad. Leian, et väikeses Eestis tuleks tõsiselt hakata väärtustama meie esivanemate elulaadi, mis on ennekõike oluline lastele, nende turvaliseks kasvamiseks. Kõik need laste psüühilised nähud ja häired on ebakindluse ja mitme isaga või isata elamise tagajärjeks. Õpetajad koolis näevad kõige enam seda erinevust, millises kodus ja tingimustes lapsed elavad. Vastutustunne igal tasandil peab suurenema! Toon lõpetuseks ühe vanasõna: kodu ei soojenda tuli koldes, vaid abikaasade vastastikune arusaamine ja armastus.

Kirjutasin 10. märtsil 2023

Vääramatu tõde

 Mis on tõde igaühe jaoks? Kas on olemas universaalset tõde, millele toetuda? Millest kujuneb üleüldine maailmapilt? Julgen arvata, et inimste elu on muutunud füüsilises mõttes küll kergemaks, aga teistpidi võttes hoopis keerulisemaks. Mõtisklema selle üle paneb käimasolev valimiskampaania. Ei jõua ära imetleda, mida kõike head on kampaanias olevad erakonnad suutnud ära teha ja mida kõike veel lubatakse. Praktiliselt on kõik ühte ja sama teinud. Raske isegi aru saada, kelle teene siis tulemuste osas raskekaalulisem on. Kõige enam häirib sõna “maailmavaade.” Uurisin veidi, et see mõiste sai tuntuks alles uusfilosoofias. Tekkis palju ism`iga lõppevaid voolusid: liberalism, materialism, determinism, opurtunism jne. Ei ole siinkohal mõtet lahata veel sotsialismi ja kapitalismi olemust!! Maailmapilt tervikuna kujuneb maailmavaatelistest seisukohtadest, mis paneb inimese isennast tunnetama maailmas ning konkreetses olukorras. Alates 19. sajandi ärkamisajast siiani on inimkonnal tulnud aru saada, mis tema eksistentsi jaoks hea või halb on. Praegu on pilgud ja kõrvad erakondade programmide poole. Kõikide erakondade tahe on teenida rahvast, aga mitte üksmeeles. Kokku sobituvad mingil määral sarnase maailmavaatega erakonnad, teistsuguse maailmavaatega erakonnad on raudselt välistatud. Tundub, et Eesti erakondade maailmavaade erineb kõige enam suhtumise poolest samasooliste sättumustesse. See määrab, kes oma, kes võõras. Muide, alles 20. sajandi lõpul sai LGBT liikumine hoo sisse. Nüüdseks on saanud aga üheks lakmuspaberiks valikute tegemisel. Vastavalt erakondadele peavad ka eestimaalased – valijad võtma seisukoha selles küsimuses ning tõepoolest tuleks seekord kindlasti valida kõigepealt erakond ja alles seejärel anda oma hääl selle erakonna meelepärase kandidaadi poolt. Kui paljud on tahtmas täita oma kodanikukohust, seda saame teada peale valimispäeva. Kunagi tuli valimisõigus kätte võidelda. Eestis said naised valimisõiguse alles 1917. aastal. Nüüd on võetud vabadus ignoreerida valimisi ja mitte anda kellegi poolt oma häält. Osalusprotsendi number aina väheneb. Põhjendusi on kuulda seinast seina. Aga tuleb olla tänulik iga kandideerija eest, kes üsna kõrget kautsjoni makstes, soovib seista hea oma maa ja rahva heaolu eest ning oma erakonna toetuseks. Kõikide kandidaatide hulgast saab ju Riigikogusse ainult 101 inimest. Suurem enamus valijaid ei kuulu ühtegi erakonda ja neil peab olema oma mõõdupuu, mille järgi valik teha. Siinkohal tulengi loo alguse küsimuste juurde. Kui valijana ei mõtleks ainult enda, vaid laiemalt Eestimaa saatuse, kogu maailmas asetleidvate sündmuste peale, siis millised mõtted ja tunded esile tõusevad? Millist tõde järgida oma elus? Mina olen viimase 27 aasta jooksul juhindunud Jumala seatud korrast. Ta on loonud inimesed meheks ja naiseks ja peab õigeks ainult mehe ja naise vahelist abielu. On kirjutatud, et rahvas hukkub teadmiste (tarkuse) puudumise tõttu. Seepärast ei tohiks olla valeõpetust ei lasteaedades ega koolides ega küsimärkide panemist nende idenditeedi kohta. Inimesele on antud väe ja armastuse ja mõistlikkuse ning meeleparanduse vaim.

Mõõtmine mõõdetamatuga

 8.jaanuari hommikul Vikerraadios kuuldud laulu sõnad: “ Maa tuleb täita lastega, lastelastega ja lastelastelastega … ja just oma maa lastega,” pani mind taas tänutundega mõtlema neile naistele, kes on tahtnud sünnitada last, lapsi, palju lapsi. Järjest sagedamini rõõmustavad mind laste kasvatamisse pühendunud isad. Kohe meenusid aga peretoetuste seaduse eelnõu ümber lahvatanud meeleolud ja väljaütlemised. President Karis nüüd küll kuulutas seaduse välja, kuid mainis ebavõrdsust. Eesti vägagi ebavõrdses ühiskonnas soovitakse äkki absoluutset võrdsust lapse kohta antava riikliku toetuse osas! Kui riigil raha jagub, poleks minul küll selle vastu midagi! Käesolevat peretoetuste seadust ei peaks aga käsitlema lapsetoetuste seadusena! Võtkem see teema veelkord arutusele vajaliku kujutlusvõimekusega. Vaadelgem ühelapselist perekonda, kus ema ja isa jälgivad igapäevaselt oma armsa lapse arengut, on rõõmsad iga märgatava muutuse üle. Lapse haigestumise korral ollakse ärevad ja tehakse omaltpoolt kõik lapse kiireks tervenemiseks. Kõrvutame selle perega teise perekonna, kus näiteks viis last kasvamas. Ema on viis korda sünnitanud, viis last vajavad toitmist, riietamist, koolitamist ja viis last võivad mingil ajal isegi korraga haigestuda jne. Kas need olukorrad on võrreldavad? Kas on kohane nii erinevais oludes jagada/korrutada ühe lapse toetuse suurust võrdsuse printsiibil? Seda peavad suureks õigluseks ainult need inimesed, kes ei mõista, et alles kolmandast lapsest alates saab rääkida rahvastiku iibest. Millise mõõdupuuga on üldse võimalik mõõta suure pere vanemate panust lastesse? Loomulik on, et armastus laste vastu annab vanematele jõudu ja võimekust toime tulla kõigi kohustustega, kuid riiklik tugi on igati tänuväärne ja vajalik. Suur rõõm, et paljulapselisi perekondi on hakatud enam märkama ja hindama riiklikus perspektiivis. Ja on ehk kasulik teada, et 3 -6 lapselised lasterikkad pered moodustavad, kahjuks, vaid 14 protsenti kõigist Eesti peredest ning neis elab vaid 28 protsenti kõigist Eesti lastest. Hämmastama pani Äripäevas kirjutatud lugu, et peretoetuste tõttu koristajad lõpetavad tööl käimise. Kas ainult palju lapsi sünnitanud naiste õlul on Eestis koristamine? Seda tõepoolest tehti ja tehakse, eriti õhtuti, et kuidagi ots-otsaga toime tulla. Ehk on tulnud aeg headeks muutusteks ja emad saavad ka oma erialal töötama hakata. Lõpetuseks: võiksime teha väikese arvutuse, kui palju kasvatab Eesti elanike arvu ühe lapsega pere ja kui palju paljulapseline perekond oma järglastega? Usun, et paljude poliitikute eesmärgiks on kõigi laste toetuste suurendamine, ka ühe ja kahe lapsega peredes. Valigem siis uude riigikogusse inimesed, kes seda teostada suudavad.

Kirjutasin 11.01.2023

Avaldati ajalehes Sakala 18.01.2023 pealkirjaga "Maa tuleb täita lastega ja lastelastega"

Tähtsad ja vähem tähtsad asjad elus

 On mõistetav, et iga arvamusloo kirjutaja väljendab oma isiklikku arusaamist asjadest. Alati jääb õhku küsimus, kuidas kujunes kirjutaja mõtteviis ja elulaad? Kui palju ta arvamusloos väljendab nö omi mõtteid, kui palju teistelt üle võetud seisukohti või mõlemaid koos? Kohe peale sündimist algab inimesel õppimise aeg. On väga oluline algusest peale, kes õpetab, mida õpetab, kuidas õpetab! Millised eesmärgid on seatud? Noor inimesehakatis ei ole iseseisev, aga täiskasvanuna kannab täiel määral vastutust iga oma teo eest. Ta elukäiku mõjutab aga suuresti ümbritsev keskkond ning ühiskonnas valitsev meelsus ja õhkkond. On üsna kindel, et vähk, haug ja luik ühes rakendis ei saavuta ühist eesmärki. Igaühel tuleb teha valikuid, jäädes samas kindlaks oma põhimõtetele. Õnneks on Looja andnud inimesele mõtlemisvõime, mis võimaldab analüüsida ja olukordi paremaks muuta, kui läheb loodetust halvemini. Jätame välja mõttetera: kelle jaoks hea, kelle jaoks paha? Miks inimeste endi sõnul on siis nii palju “lörri läinud” elusid? Üheks põhjuseks võib olla hoolimatu suhtumine iseendasse. Mitte asjata pole meile antud õpetus: armasta teisi nagu iseennast! Igaühe otsustada on, kelle õpetust ta järgib, milliste ahvatlustega kaasa läheb, millise elustiili valib. Kõigest sellest kujuneb mõtteviis, mille järgi elabki. Sellega mõõdab ka teisi inimesi! Mitte keegi peale minu (sinu) ei saa elada minu (sinu) elu. Siinjuures ei aita teiste süüdistamine. Inimestel lihtsalt tuleb leida ühisosa ja saavutada kokkulepe ühiseks eluks. Ilma selleta ei saa koos ühes ruumis (riigis) elada! Isegi mitte väike kahe- või kolmeliikmeline perekond! Meil on näiteid kiirete muutuste kohta, mis leidsid aset erakorraliste sündmuste tõttu. Pani ju COVID hoopis enam hindama meditsiinitöötajaid ning üha kasvav õpetajate defitsiit paneb mõistma õpetajate tähtsust ühiskonnas. Olukorrad ei teki kunagi iseenesest, vaid alati põhjusega. Venemaa kallaletung suveräänsele Ukraina riigile, avas ehmatusega teiste suveräänsete riikide valitsejate silmad, kui suures sõltuvuses nad on Venemaa naftast ja gaasist. See vajas otsustavat tegutsemist, mõtteviisi muutust! Ükski ei peaks arvama, et ta on ilmeksimatu ja igaüks võiks olla valmis vajalikeks headeks muutusteks. Detsembrikuud peetakse õigusega kokkuvõtete tegemise kuuks. On tõepoolest hea aeg endasse vaatamiseks, kaugete sugulaste ja sõprade meelespidamiseks, jõulude ja aastalõpu tähistamiseks. Iga päev inimese elus on määrava tähtsusega ta enda ja kaasmaalaste jaoks. Igaühe isikliku elu kvaliteedi põhjal antakse kaudselt hinnang kogu riigile. Jõuangi väga tähtsa asjani – vastutuseni! Vastutus oma abielu ja perekonna püsimise, ameti au hoidmise eest on tänapäeval kadumas. Nagu majal vundament, peaks inimesel olema õige arusaam tõest ja valest, heast ja kurjast, siis jääb hoone püsima ja inimene elab rõõmurohket elu. Soovin, et meil oleksid silmad näha abivajajaid ja kõrvad kuulma õiget juhatust ainuõige Jumala käest!

Kirjutasin 04.12.2022

Avaldati ajalehes Sakala 16.12.2022 pealkirjaga "Märgata ja hoolida võiks juba enne kriise."

Rasedus ei ole isetekkeline

 Väga üllatav on IV kursuse proviisoritudengi nii suured teadmised, et oskab nõu anda aborditeemal, mida sai lugeda 21. juuni Sakala arvamusküljel. Kui lugu oleks alustatud õpetusega, kuidas soovimatut rasestumist vältida, oleks artikkel hakanud vägagi kõnetama. Sinna juurde sobib ka seksuaalhariduse vajalikkuse rõhutamine. Aga suurem osa loost on hoopis üleskutse, julgustus ja heakskiit abordile. Kummaline, et tudengi arvates võib abordiõiguse piiramine pärssida seksuaalhariduse läbiviimist ning rasestumisvastaste vahendite kasutamist. Ei ole sõnagi inimelu arengu kohta. Et Looja poolt on liigi jätkumiseks meestele ja naistele sisse programeeritud sugutung ning orgasmi saab pidada kindlasti kõige tugevamaks naudingutundeks. Ta ei avalda tõsiasja, et peale viljastumist on uus inimelu valmis juba ühe raku staadiumis. See üks rakk on kohe kas poiss või tüdruk – ainukordne oma liigis. Mitte kunagi tulevikus ei sünni teist täpselt samasugust. See üherakuline inimene jaguneb kaheks rakuks, millest kummalgil on identne DNA, täpselt sama sisu. Kahest saab neli, siis kaheksa, siis kuusteist jne. Lõpuks sisaldab inimkeha 30 miljonit rakku. 21. päevaks pumpab tillukese inimese süda verd läbi suletud vereringesüsteemi ja umbes 8. rasedusnädalal hakkab tööle aju. Tänapäevaks on ultraheli ja muude uuringutega ajaliselt kindlaks tehtud kõik arenguetapid. See väike inimolend tunneb varakult valu. On ju siis abort ühe tillukese inimese tapmine. Kordan, et rasedus ei ole isetekkeline. Naine nägi eemalt sümpaatset meesterahvast ja ennäe – jäi rasedaks. Ei, naine pidi oma armastatud keha andma selle mehe kasutada seksiobjektina! Vaadates viimase aja mängufilme, just naine esimesena, peale mõne päevast tutvumist, rebib mehel riideid seljast, et seksuaalvahekorda astuda. Endiselt mõlgub meeles 12. märtsi Õhtulehest loetud ühe mehe lugu, keda naised lausa sundisid seksima ja tal oli kokku selline suhe vähemalt 100 naisega. Neist vahekordadest võis mõnigi rasestuda ja ehk lasi abortigi teha. Arusaamatuks jääb lause “Inimene, kes on rase, peab saama otsustada, kas ta soovib olla rase või mitte.” Kas see on vahe sissetegemine inimese ja looma vahele? Loom ei saa ega peagi saama otsustada, küll aga olgu see õigus kõrge intellektiga inimesel. Ja kordan: inimestest ikka ainult naine rasestub. Milline on reaalne olukord? Kõne all on naudingu tulemusena rasestumine. Kas pidada õigeks sünnitada armas laps või lasta ta tükkidena emaihust välja kiskuda. Abordi teostamiseks on mitu võtet, mille valib arst. Mis aitaks vältida soovimatuid rasestumisi? Kindlasti üheks abinõuks oleks narkootikume või alkoholi tarbinud meestel ja naistel mitte suurendada “õnnist” tunnet veelgi enam vastutustundetu seksiga. Igaühe teadlikkus ja vastutustunne peaks tugevasti kasvama. See teema on nii oluline inimese elus, et juba teismelistel peaksid vajalikud teadmised olema. Ehk ei alustataks siis juba lapsepõlves seksuaalsuhetega. Et seda tehakse, kinnitab järgmise noore naise, Renata Lukk´i arvamuslugu 29. juuni Sakalas. Ta toob välja rõõmustava statistika, et 10-34-aastaste naiste seas oli 2021. aastal ainult 2491 aborti. Saab järeldada, et Noor Eesti 200 projektijuhina seisab ta vankumatult abordiõiguse säilimise eest. Ühtegi lauset ei ole temalt abiellumise ega emaks saamise kohta!? Noored neiud peaksid olema teadlikud, mis neid eristab noormeestest ning mõistma, milliseid tundeid nad neis oma ülinapi riietusega ja kõikelubava käitumisega tekitavad. Usun, et soovimatuid rasestumisi on kergem vältida abielupaaridel ühise vastutustunde tõttu. Naised võiksid lugeda samuti 27. aprilli Eesti Ekspressis avaldatud lugu, kui halvasti mehed neist naistest räägivad, kellega nad oma iha rahuldada said. Arvan, et inimõigus ei ole aborti teha, vaid õigus sündida ja elada!

Kirjutasin 29.06.2022

Minul on häbi Eesti naispeaministri Kaja Kallase pärast

 Oli rõõm 3. juuni Sakalast lugeda aasta ema ja Eesti lasterikaste perede liidu presidendi Aage Õunapi kirja. Ometi tuli! Kuue lapse ema Eeva Helme juba väljendas hämmingut, et Eesti Lasterikaste Perede ja Suurperede Liidud üldse ei reageeri Kaja Kallase sõnavõtule, mille ta pidas sündimuse teemal 15/16. mail riigikogus. Naispeaministri kõne tervikuna oli selline, mida ei kujuta ette ka kõige õudsemas unenäos. Seda on kommenteerinud Ülo Vooglaid, Jaak Valge ja Maarja Vaino. Proua Kaja Kallas esindas nagu kõiki naisi, tegelikult omaenda seisukohta, kes pole nõus olema sünnitusmasinad, mis (kes) vups ja vups lapsi toodavad. Tema sõnul tahetakse noored tüdrukud haridusest ilma jätta ja tubadesse lukustada, et nad mühisedes lapsi sünnitaksid. Naistele olevat vaja anda rohkesti eneseteostusvõimalusi, aga mitte kohustada lapsi sünnitama. Seda rääkides ei toonud ta välja tõsiasja, et Eestis on sündivuse summaarkordaja vaid veidi üle 1,5 lapse naise kohta. Samuti seda, et aastail 2004/2005 tehtud uuringute põhjal pidas ainult kuus protsenti naistest laste olemasolu tööle pühendumise segavaks asjaoluks. Nelikümmend protsenti naistest, meestest ja peredest pidasid laste saamise takistuseks kehva majanduslikku olukorda. Siinkohal saabki riik suurendada lastega perede majanduslikku heaolu. 2021.aastal Pere Sihtkapitali korraldatud küsimustele vastanutest nelikümmend protsenti pidasid naise elus kõige tähtsamaks rolliks emaks olemist ja kolmkümmend viis protsenti pigem oluliseks. Paljud naised tahavadki lapsi saada, suure pere luua ning sellele pühenduda. Suurem laste- ja peretoetus aitab neil peredel igapäevaselt kergemini toime tulla. Politoloog Triin Lauri kirjutas Postimehes lapsi väärtustavast ühiskonnast, kus on oma kindel roll nii lastetoetustel kui paindlikel vanemahüvitistel. Vastupidiselt Kadi Viik leiab, et pere kolmanda lapse sünni suurem toetamine on lihtsalt naisi alavääristav beebide ostmine - poliitika, mis ajast ja arust. 1. juunil tähistati lastekaitsepäeva erinevate ürituste ja kõnedega, kui oluliseks meie riigis lapsi peetakse. Kas ikka tõesti? Aastaid üritatakse luua mingit toredat kuvandit lasterikastest peredest. Ometi valitseb ühiskonnas kummaline suhtumine rohkem lapsi ilmale toonud naistesse. Lausa parastav suhtumine majanduslikult ots- otsaga toime tulemise korral – noh ise ju olete süüdi! Minul on ainult kaks poega, kuid kaheksa lapselast, kellest kaks on paljulapselised. Praeguse seisuga kokku kümme lapselapselast. Just sellepärast on mulle vastuvõetamatu peaministri suhtumine lapsi sünnitavatesse naistesse. Igati mõtlemapanev oli kirjandusteadlase Maarja Vaino arvamuslugu “Pole vaja vastandada emaks olemist ja eneseteostust.” Ta tõi esile leviva seisukoha: Kavatsen elada oma elu, aga mitte lapsi sünnitada. Lapsed muudavad naise loomaks. Lapsed põhjustavad isiksuse mandumist. Ometi on uurimuse kohaselt enne surma viiest kahetsusest kaks esimest: Ei olnud lapsi või pühendatud vähe aega nende olemasolul. Sai liiga palju töötatud. Lääne ühiskond vaevleb üksinduses ja depressioonis. Olen tänulik Eeva Helmele, kes kirjutas oma arvamusloo lõppu Suurbritannia endise naispeaministri Margaret Thatcheri kaks mõtet: 1. Naine, kes mõistab majapidamises ette tulevaid probleeme, saab paremini aru riigi juhtimise probleemidest. 2. Ei ole olemas sellist asja nagu ühiskond. On mehed ja naised ja perekonnad. Tõstkem ausse püsivad abielud, suhtugem mõistvalt lapsi kasvatavatesse peredesse, hooligem üksteisest!

Kirjutasin 09.06.2022

Avaldati ajalehes Sakala 14.06.2022 pealkirjaga Häbi Eesti naispeaministri pärast.

Keelud ja käsud on vajalikud

 Lugenud läbi arvamustoimetaja repliigi 29. aprilli Sakalas, veendusin järjekordselt juba kahe inimese mõttemaailma erinevuses. Mida arvata kogu inimkonna kohta? “Ma jälestan” väljendit kasutatakse kõnepruugis arvatavasti sama sageli kui “ma armastan.” Mõlemaid öeldakse kergekäeliselt ja sisusse süvenemata. Eriti riigi tasandil on hädavajalik kokkulepe põhiväärtuste osas, mida nimetatakse põhiseaduseks. Hästi toimivas perekonnas kehtestatakse kord ja tööjaotus.Ükski ettevõtja – tööandja ei saa läbi ilma sisekorraeeskirjadeta oma ettevõttes. Seistes valgusfoori ees rohlist tuld oodates, olen tänulik liikluseeskirjadele. Neist on suur abi kõigile liiklejaile. Saame ostetud kaubaga kaasa kasutusjuhendi, mis sisaldab ka keeldu, mida ei tohi teha. On väga palju muid juhendeid ja soovitusi eesmärgiga aidata inimesi. On olemas üldised moraali- ja käitumisnormid. Ühiskond koosneb üksikisikutest. Ei ole võimalik, et igaüks teeb, mida hing ihaldab. Tahan, lähen täna poodi alasti leiba ostma. Tahan ennast purju juua ja tänaval mehi või naisi käperdama hakata. Oi kui palju võimalusi on eripärasteks käitumisteks. Sest “mina tahan” ja “mul on õigus!” Kohutav oleks igaühe õigusega riigis elada. Loomulikult nõustun, et inimestel peab olema isikupäraseid vabadusi, näiteks valida oma juuksevärvi tooni või teha valik lemmiklaulja ja lemmikraamatu osas. Kõik vabadused, mis ei mõjuta ühiskonda negatiivses mõttes, on vastuvõetavad. Imetlemist väärib jumalik kord: planeedid ei kuku üksteise otsa, öö ja päev vahelduvad kindlas rütmis. Jumala kui suurima autoriteedi poolt on inimkonnale antud nii keelud kui käsud, neist olulisemad on kokku võetud “kümnes käsus.” Selle kolm esimest puudutavad Jumala ja inimese vahelist ja seitse järgmist käsku otseselt inimstevahelisi suhteid. Ja mis on riik? On piiridega territoorium seal elavate inimestega ja kokkulepitud ühiselureeglitega. Riik ei eksisteeri väljaspool mind ega kedagi teist. Üksikisiku tegevusest või mittetegemisest oleneb suuresti riigi tervis ja riigi võimekus. Ilmaasjata ei õelda, et valitsus on oma rahva nägu. Paneb sügavalt mõtlma, miks kõik kodanikud ei kasuta oma õigust riigikogu ja omavalitsuste valimisel. Igal tasandil vastutustunde suurenemine peaks kaasa aitama parema elukorralduse riigis. Usun, et 21. sajandil ei ole asjad veel nii hullud, et ebanormaalsusi normaalsuseks peetakse. Kui kõik käituksid teistega nii nagu nad enda suhtes käitumist ootavad, oleks kõigil igal päeval rõõm elada!

Kirjutasin 04.05.2022

Avaldati ajalehes Sakala samasuguse pealkirjaga 11.05.2022

Sõda toob esile muutusi

 Kindlasti on tähelepanuväärne, et sõda algas just 24. veebruaril, Eesti riigi 104. sünnipäeval, andes nagu märku, kui habras on vabadus. Ukrainlaste vaprus ja julgus ning vabatahtlike võitlejate pidev lisandumine on imetlusväärne. Aga eesotsas Presidendiga on ukrainlased ja kogu maailma kristlaskond otsimas abi ka Jumalalt. Palvete tulemusena on juba teateid üleloomulikest sündmustest: mõned raketid nagu haihtusid ega tabanud sihtmärke. Valega Ukrainat ründama sunnitud noored vene ajateenijad on vangi langemisel tunnistanud, et ei ole tahtnud sõdida vennasrahva vastu. Väga õigeaegne on meenutada Ungari vabadusvõitlust. Geza Gardonyi poolt kirjutatud raamatus “Egeri tähed” on tõestisündinud lugu sellest, kuidas 150 tuhat ründajat jäid alla kahele tuhandele kaitsjale. Piiblis on hulgaliselt lugusid, kus Jumala abistava sekkumisega on suurearvulisi vallutajaid üleloomulikult võidetud. Jumal abistab õigluse poolel võitlejaid, kui neil on usku temasse ja palved siirad ning omaltpoolt tehakse kõik, mis võimalik. Ukraina võidab kindlasti, sest Venemaa poolt algatatud sõda on häbiväärne vallutussõda. Enamuse riikide ja rahvaste poolt on Putini ja tema kaasosaliste tegevus hukka mõistetud ning asutud Ukrainat koheselt igakülgselt abistama, nende hulgas Eesti. Võetakse vastu sõjakoldest põgenenud naisi ja lapsi. Mitte väga ammu põgenesid mujale paljud eestimaalased ja neid võeti vastu. Olen veendunud, et sõda paneb inimesi põhjalikumalt mõtisklema tekkinud olukordade põhjuste üle. Midagi siin maailmas ei toimu juhuslikult. Usun, et teadmatus ja valed arusaamad asenduvad sooviga tõde otsida. Jumal on andnud inimkonnale elujuhised, mis peaksid õppeainena juba kooli õppekavas olema. Eriti veel õpetus abielust ja perekonnast. Mõelgem, et meie ümber on käimas pidev sõda: naised ja lapsed põgenevad vägivaldse mehe ja isa eest, koolikiusamise tõttu on kiusatavad pidevalt kaitsepositsioonis kiusajate vastu, toimuvad lahingud erimeelsuste pinnal, enam ei olda milleski kindel. Igaühe oma tarkuse ja isekuse tõttu laguneb ühiskond koost. On aeg headeks muutusteks! “Ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa” (2. Ajaraamat 7:14).

Kirjutasin 11.03.2022

Avaldati ajalehes Sakala 18.03.2022 pealkirjaga "On aeg headeks muutusteks"

Hea aeg külvamiseks

 Oli väga innustav kuulda targa inimese, Jüri Enneti – psühhiaatri, mõtteid 31. detsembri hommikul Vikeraadios. Sealhulgas soovide kohta, milliseid soovitakse endale ja teistele Jõulude ning aastavahetuse päevadel. Ta nentis, et juba neli päeva hiljem on enamus inimesi need unustanud. Minu tähelepanekute järgi teistele head soovides sageli ei tunta huvigi, millist abi too inimene vajab oma ellu. Jüri Ennet peab väga oluliseks eestpalveid. Neid ei saa teha, kui me ei tea, mille kohta.

Imelised Jõulud on möödas. Usun, et enamikes peredes tunti rõõmu üksteisest, söödi maitsvaid roogasid, jagati vastastikku kingitusi. Oldi rõõmsate nägudega, maailm tundus helge ja hea. Kas mõnes peres oli jutuks ka Jeesus Kristus kui Jõulude tõeline tähendus, kui parim kingitus inimkonnale – seda teab vaid Jumal. Jõuludele järgnev argielu võiks ju jätkuvalt kulgda vaid positiivses suunas. See on meie igaühe teha. Iga mõttega, iga tegevusega me kas ehitame või lammutame. See lihtsalt on nii! Iga väljaöeldud sõna enam olematuks teha ei saa. Kui see oli mürgine või solvav, siis on võimalus vaid andeks paluda. Ja solvatul võimalus andeks anda. Andeksandmine on vajalik ja tervislik eriti andeksandjale – see laseb tal edasi elada. See peaks panema igaüht kaaluma, mida suust välja ajada. Looja poolt on inimesele antud mõistus ja võimekus arukalt käituda, alati ette näha, mida tema tegevus talle endale ja teistele kaasa toob. Miks siis seda alati ei rakendata igapäevaelus? Põhjusi on sama palju, kui inimestel on seatud oma eesmärke ja milline on tema eluviis. Julgen arvata, et vägagi paljud inimesed elavad teadmatuses, et midagi ei jää saladuseks, et kõik tuleb iga inimese kohta kord avalikuks. Oleme kursis teaduse saavutustega: lasknud kontrollida oma südame, kopsude, luude, hammaste jms seisundit. Aga veelgi põhjalikumalt teab igast inimesest tema Looja. See ei sõltu üldse asjaolust, kas tegemist on uskliku või uskmatuga. Päike särab ka siis, kui on pilvede taga. Nii on ka Jumalasse uskumisega! Kui inimene otsustab ilma tööd tegemata siiski hästi elada ja elatub teiste tagant varastamisega, siis ta seda ka teeb. Kui inimene otsustab rikastuda teiste inimeste tervise ja elude hävitamisega, siis ta seda ka teeb: toodab mürki, värvab inimesi oma toodangu müümiseks, petab. Just selliste vastutustundetute kaasmaalaste tegevus põhjustab teistele inimestele kannatusi ja surmasid. AGA, kui ei oleks tarbimist, ei oleks mõtet toota. Eestimaalased on statistika andmetel kehva tervisega rahvas. Kas jätkuvalt ei taheta teada põhjusi? Kas jätkuvalt ei kõneta meie ühiskonda andmed suitsetajate, alkoli- ja narkootikumide tarbjate arvukuse kohta. Miks isegi tänavapildist ei kao suitsetavad tütarlapsed, kes eos rikuvad oma tulevikus sündivate laste tervist. Naine on loodud erinevaks meestest, tema peab järglaste suhtes eriliselt vastutustundlik olema. Siinkohal ei saa mitte kunagi võrdsusest rääkida! Ma ei ole oma pika eluaja jooksul suutnud ka mõista, miks tahtlikult teisele halba soovitakse: lauljale okas kurku, autojuhile nael kummi ja muud paha. Ometi on olemas vääramatu külvi ja lõikuse seadus: mida külvad, seda lõikad! Ebausk, et head soovides tabab inimest vastupidiselt halb, võiks küll ära lõppeda. Elame uue aasta künnisel. Aastavahetus on hea ja õige aeg külvamiseks, et lõigata järgmisel aastal tõepoolest head tulemust. Külvakem armastust ja hoolivust teiste vastu, siis saame seda tagasi oma ellu! Siis kaob perevägivald, koolikiusamine, ei ole hooleta jäetud lapsi ega ei lahutata kergekäeliselt oma abielusid. See kõik on saavutatav ilma suurte rahasummade kulutamiseta, piisab vaid oma mõtte- ja alulaadi muutmisest.

Kirjutasin 31.12.2021

Rikutud väärtuslik eluosa

 Inimesele on Looja poolt antud viis põhimeelt: nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompimine. Aga talle on antud veel teisi meeli. Neist kuuendat meelt ehk vaistu teatakse üsna hästi. Mitte vähem oluliseks tuleks pidada mõistlikku meelt, mida väga vajame inimsuhetes. On alanud uus õppeaasta. Tänapäeval mitte ainult seitsmeaastastele lastele, vaid ka täiskasvanutele. Kooli minnakse teadmisi saama või juurde saama. Minu arvates on inimese elus siiski kõige olulisemad põhikoolis ja gümnaasiumis (või kutsekeskhariduskoolis) oldud aeg. See on lisaks kohustusliku õppematerjali omandamisele ka võrratu aeg suhtlemiseks omavanustega. Sealjuures ka õige muretum aeg materiaalses mõttes! Kellele ja kelle poolt on antud õigus mürgitada seda perioodi? Kes on need isikud, kes muudavad teiste elu nii talumatuks, et kaob õppimise- ja eluisu? Miks pole seda koolikiusamist suudetud likvideerida? Kiusatavaks võib osutuda nii püüdlik õppija kui laps oma välimuse tõttu, mida ta ei saa olematuks teha, näiteks ninakuju. Ka võidakse kedagi narrima hakata ta riietuse tõttu. Õpilaste vaba riietus peegeldab nende vanemate rikkust või vaesust! Kas nii peabki jääma? Ei pea! Eestile pole vaja Euroopa Liidu poolt pealesurutud vihakõne seadust vaid koheselt koolikiusamise likvideerimise seadust. Seadust, mis ei nõua mitte ühtegi eurot, vaid ainult mõistlikku meelt! Alustuseks oleks ehk abiks minu poolt tehtud ettepanek – kehtestada õpilase käitumisjuhend. Nagu on peas korrutustabel, peaks olema igapäevaselt peas need reeglid: 1. Austan ja pean lugu oma kaasõpilastest. 2. Abistan kaasõpilast tema saamatuses, kui ta on sündinud mõne puudega. 3. Aitan igati kaasa, et kooliaeg oleks meie kõigi jaoks kõige imelisem aeg elus. 4. Tunnen rõõmu ühtse koolivormi üle – see loob rahuliku üldilme ja aitab keskenduda õppimisele. 5. Hoian kõrgel oma kooli au. 6. Olen tänulik iga õpetaja eest, kes mind õpetavad. 7. Olen ise vaimukas ja mõistan teiste poolt öeldud nalju, mis kuuluvad kooli ellu. Ma keeldun arvamast, et demokraatia sildi all on kõik lubatud, et mingeid reegleid pole vaja. Inimese vaist ja mõistlik meel eitavad seda!

Kirjutasin 07.09.2021

Avaldati ajalehes Sakala 08.09.2021 pealkirjaga "Rikutud osa väärtuslikust elust"

Vaja on arvamuste kompassi

 Meresõitjad on õnnelikud: nad seilavad ookeanidel ja meredel kompassi järgi. Enne seda võrratut suunanäitajat oli neil võimalus orienteeruda PÕHJANAELA järgi. Aga ainult pilvitu taeva korral! Tänapäeval muutub aina raskemaks arvamuste paljususes suunda hoida ja poolt valida. Juba ongi paljude ootus ja lootus Paide arvamusfestivali peal. Ehk see aitab meid? Kindel on, et seal saab kuulata erinevaid seisukohti ja võimalus välja öelda oma arvamus. Kas aga tõde selgub? Milline see tõde üldse on ja kas sobib minu jaoks? Kui ei omata suurt eesmärki, kui ei nähta kaugemale, mida üks või teine, just praegu vastuvõetud seadus, tulevikus head või halba põhjustab, siis ongi eriarvamused kergesti tekkimas ja üksteise vastu kõnelemas. Ka ei saa olematuks teha erinevaid lähtekohti arvamuste tekkimisel ja nende peal seismisel. Ei ole lastega ja lasteta peredel sarnased huvid. Ei ole rikastel ja vaestel võrdsed võimalused. Ei saa haiged end kunagi tervetega võrrelda. See tohutu erinevus juba olme tasandil põhjustab lahkarvamusi, mis on igati loogiline. Mida siis veel rääkida teistest erinevustest? Juba see võtaks ühiskonnas pinged maha, kui kõik saaksid aru igaühe erinevatest vajadustest. Mitte ei halvustaks ega sõimaks üksteist ega peaks end ainuõigeks. Selline suhtumine peab algama riigi ja omavalitsuste juhtidest. Tarkus juhtida ja oma rahvast õiglaselt kohelda ei tule iseenesest. Kõik juhid koos rahvaga vajavad tarkust ülalt. Ka 21. sajandil tuleks aluseks võtta Jumala poolt antud elujuhised inimkonnale. Oli rõõmustav lugeda 6. augusti Postimehes arvamustoimetaja Laura Vilbiksi lugu - Meie “ilmalik” rahvas. Ma olen ka isiklikult kokku puutunud eestimaalastega, kes peavad nõukogude korra üheks positiivseks tulemuseks Jumalasse usu vähenemist. Tõsi, see usk hakkas Eestis leigemaks muutuma juba enne Teist maailmasõda ning prohvet Karl Reits hoiatas president Pätsi ja kaasmaalasi, mida see kaasa toob. Täpselt nii juhtuski. Peab olema kindel vundament, millele ehitada inimsuhted ja elukorraldus riigis. Siis ei pea rahvas kartma, kui riiki asub juhtima Jüri asemel Kalle või Mari asemel Maie, sest põhipostulaadid, mõtteviis, suhtumine jäävad samaks. Muutused materiaalses mõttes saavad toimuda ja peavad toimuma vastavalt suurenenud võimalustele ja arengutele riigis. Ka põhiseadus peaks ajaga kaasas käima, aga selle väikseimgi muutmine tundub olevat lausa võimatu. Kui oleks minu teha, oleks selle sees kohustus hoida oma tervist. Siis saaks seaduseandja vastu võtta seadusi, mis ei anna võrdseid võimalusi suitsetajaile, alkoholi liigpruukijaile narkootiliste ainete tarbijaile arstiabi kättesaadavuse osas, võrreldes oma tervist hoidvate ühiskonna liikmetega. Kes on nii tark mees või naine, kes ütleb, mis demokraatlikus riigis peaks olema lubatud ja mis mitte? Sellist inimest ei ole ega tule. Arvamusi tuleb uksest ja aknast. 6. augusti LP-s avaldatud lugu “Maksustada tuleb vaesust, mitte rikkust” pani mind seda põhjalikult lugema, sest ma olen oma pensioni numbri järgi liigitatud suhtelises vaesuses elavate eestimaalaste nimekirja. Suureks imestuseks ühtis selle loo algus minu arvamusega tervise hoidmise küsimuses, sest kirjas on: “Inimene ei peaks minema Toompeale hambaravihüvitist nõudma, kui ta pole ise terve elu oma hambaid viitsinud pesta.” Mulle turgatas küsimus: “Kes seda vabatahtlikult ise üles tunnistaks?” Aga mind huvitas ju ometi pealkirjas mainitud vaesuse maksustamine!!. Leidsingi üles, et miinimumpalga pealt tuleks kõige kõrgem tulumaks kehtestada. Pensionidest polnud konkreetselt juttu. Oli ikka tõelise reformierakondlase arvamuslugu - kõik teised erakonnad, eriti EKRE, ei kõlba kuhugi. Kas on võimalik ühtne seisukoht leida?

Kirjutasin 09.08.2020

Avaldati ajalehes Sakala 27.08.2020 pealkirjaga "Vaja oleks arvamuste kompassi"

Kunagi ei ole hilja

 Olen järjest enam mõtisklemas hea ja kurja, õige ja vale üle. Need väga vastandlikud mõisted iseloomustavad ka inimesi. Väikese imiku kohta me ei ütle, et ta on hea või kuri, aga suuremaks kasvanud lapse ja täiskasvanu kohta küll. Millistel põhjustel kujunevad erinevused? Miks osades perekondades valitseb vastastikune lugupidamine ja hoolimine, mõnedes aga vägivald? Miks koolides on kiusajad ja kiusatavad? Miks mõnes töökollektiivis on hea atmosfäär ja minnakse rõõmuga tööle, teises mitte? Küsimustest puudu ei tule! Ometi, iga küsimus vajab vastust. Igale küsimusele on vastus! Kõige kurvem on olukord siis, kui inimesel ei ole küsimusi või tal üldse puudub tahe ennast analüüsida: kas kõik on õige, mis ta teeb või kavatseb teha? Veelgi hullem on olukord, kui ta ei teagi, mis on õige ja mis vale. Siis on ju eriti äge elada – kõik on lubatud, mis pähe tuleb. Mõtlemisvõimeline inimene vaistlikult aimab, et nii ei saa olla. Mõtteviis juhib inimeste tegemisi. Mõte ees ja tegu järel! Mõnikord küll vabandatakse, et käitus mõtlematult. Aga äkki ongi lahe saada lahti mõtetest, mis ju iga inimese peas tiirutavad? Selleks on vaja ainult alkoholi ja narkootikume pruukida! Kui hiljem endast või lõbusast kambast videot vaadata, on tegemist hoopis teiste olenditega. Häbitunde korral tuleb kiiresti “peaparandus” ette võtta. Miks vägagi ahvatleva väljanägemisega alkoholipudeleid ei osta kõik inimesed? Pole raha või? Ei, nad lihtsalt ei tarbi alkoholi ega suitseta. Ka ei varasta nad teiste tagant, et enesele kalleid narkootikume hankida. Kõige imelikum – nad ka ei sõima ega ropenda ega ole vägivaldsed. On see hea või halb? Kas ühiskonnas peabki kõike olema? Kas ei peakski kõik saama teha, mida tahavad? Elame ju 21. sajandil, kus inimene on võtnud enesele Jumala asemiku rolli. Mingit absoluutset ja universaalset tõde polevat vaja. Oot – oot! Aga riigis on ju valitsejad, kes teevad seadusi ja käsivad neid täita. On isegi vanglad ja muud kinnipidmiskohad... Stopp! Nüüd rõõmsameelsemalt edasi. Inimene on loodud südametunnistusega – see mõistab meid õigeks või valeks Igaüks peaks hoolitsema, et ta ei paadutaks oma südant ega kaotaks seda võimekust. Rõõm on teada, et igaüks, kes ei suuda endaga toime tulla ja püsida elujaataval teel, võib saada abi. Seda ennekõike oma pere poolt, kui see on terve ja armastav, ka tõelistelt sõpradelt ning kooli- ja töökaaslastelt. Aga üle kõige otsida abi Jumalalt, kes ei jäta hädasolijat häbisse ega abita. Tutvumine tema poolt antud elujuhistega, juba varases eas, hoiab eemal paljudest pahandustest ka täiskasvanuna. Positiivne lugu Danel Bäärsi alkoholisõltuvusest vabanemise kohta oli 24. märtsi Eesti Ekspressis. Sarnaseid tunnistusi on paljudel. Minu suur soov on, et Eesti meedia tervikuna kajastaks hoopis enam neid lugusid, kus abielud ja pered püsivad koos, aga mitte seda, kes vahetas naist, kes meest. Kui ajakirjanikud peavad endid “neljandaks võimuks,” siis tuleb võtta ka suurem vastutus ühiskonnas toimuva üle. Üheks olulisemaks pean positiivse tähelepanu pööramist abielule, perekonnale ja laste olukorrale. Ainult tugevas, armastavas ja hoolivas perekonnas saavad lapsed normaalselt kasvada ja olla hiljem taas normaalse abielu ja pere loojad. Alkoholism ja vägivald ei kuulu perekonna juurde. Tegelegem põhjustega, aga mitte tagajärgedega!

Kirjutatud 01.04.2020

Avaldati ajalehes Sakala 15.06.2020 pealkirjaga "Kunagi ei ole hilja heaks saada"

Vajame rahva arvamust

Mind on viimasel ajal järjest enam häirinud rahva arvamusega manipuleerimine. Kuna olen ka osa rahvast, siis mina ei ole kohe üldse nõus “See on alatu” loo kirjutajaga. Millegipärast just need, kes väidavad teadvat rahva seisukohta, ei soovi seda tegelikult ja on täielikult vastu rahvahääletuse toimumisele. Miks? Mina toetan igati rahvahääletuse toimumist. Üksikisiku arvamust on lubamatu sildistada rahva arvamusega! Mina kohe ootan referendumi tulemust. See lõpetab automaatselt lõputu heietamise. Jah, ma olen 79-aastane vanamoodne naisterahvas, kelle jaoks on oluline püsida esivanemate poolt seatud elukorralduses, kes ei olnud iseenesest targad, vaid nad toetusid Jumala poolt antud elujuhistele. Minu vanemad elasid üle kuldpulmad - teineteist austavas pereelus. Eestis kehtiva Perekonnaseaduse paragrahv 1, punkt 1 ütleb: abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. 2014. aastal rikuti seda seisukohta 40 riigikogulase poolt vastu võetud kooseluseadusega. Sellest ajast peale tahab vähemus domineerida enamuse üle. Sellest ajast peale tulid käibele sõnad: sallimatud, vihkajad, vanamoodsad ühtede kohta ning sõnad: tolerantsed, sallivad, läänemaailmalikud teiste kohta. Ja just viimased peavad endid ainuõigeteks. Ka Euroopa Liidu koosseisus saavad iseseisvad vabariigid korraldada oma elu vastavalt rahva enamuse tahtele. Pean Isamaa liikmeid Siim Kiislerit, Viktoria Ladõnskaja-Kupitsat ja Üllar Saaremäed koalitsiooni reetureiks nende vastutöö tõttu referendumi küsimuses. Eks nad ise tea, kelle ees nad plusspunkte koguvad. Mina, kes ma ei ole ühegi erakonna liige, olen rõõmus praeguse koalitsiooni ja valitsuse üle, meeldib, et 2020. aasta tipptegijaks valiti Martin Helme kui uue poliitilise reaalsuse ja uue stiili sissetooja. Mind hämmastab väga SDE juhi Indrek Saare tohutu vastuseis rahvahääletusele. Ta on avalikult kuulutanud sellele sõja, lubanud eelnõu vastuvõtmist takistada 50 tuhande parandusettepaneku tegemisega. Mõistetamatu on ka roheliste seisukohavõtt. Pidasin neid elujaatamisele pühendunud erakonnaks. Elu annavad edasi mees ja naine oma abiellumisega ja laste kasvatamisega. “See on alatu” loo teksti ei tohiks lugeda hilistel õhtutundidel, sest selles kirjeldatud Eestist ei saa enam hullemat riiki olla – kõik on halvasti. Kes veel ei ole depressioonis, see jääb. Ainult üks positiivne lause, et alles hiljuti ei olnud eestlased omavahel tülis. Millal läks elu allamäge? Kas alates viimastest Riigikogu valimistest, kui kolm erakonda moodustasid koalitsiooni, kuhu esimest korda kuulub ka EKRE? Kas pole mitte liiga lühike aeg Eesti elu “põhjalaskmiseks”? Tuleks hakata mõistma ka selle loo kirjutajal, milliseid eluvaldkondi ei saa mitte Valitsus sõrmenipsuga paremaks muuta , vaid see on iga eestimaalase enda kätes. Tahaksin loo kirjutajalt küsida, miks ta seisab ainult ühe vähemusgrupi eest. Sooviksin lugeda Piret Räni järgmist lugu, mille kauda saaksime teada, mismoodi on tagakiusatud samasoolised Eestis. Minu teadmise järgi ei ole mitte ainsatki keeldu ega kitsendust ega tagakiusu, peale omavahel abiellumise võimalust. Nõndanimetatud vähemusgruppe on meie riigis palju. Ka kristlasi on vähem kui ateiste, kes kirjutajale kohe üldse ei meeldi. Ta lausa kritiseerib Valitsust liigse soosimise pärast. Vähemuse moodustavad ka kõik suitsetajad. Siin võiksid erit rohelised oma abikäe ulatada, et sellest tervistkahjustavast tegevusest saaksid vabaks nii noored tütarlapsed, nii emad kui vanad naised. Alkoholismist peaks ju ka kuidagi vabanema. Millised head ettepanekud on tulnud roheliste poolt? On aeg lakata süüdistamast kõiki teisi peale iseenda. On aeg tõsta ausse terve perekond kui ühiskonna alus.

Kirjutatud 02.12.2020

Ilmunud ajalehes Sakala pealkirjaga "Vajame väga rahva arvamust" 03.12.2020

Ei saa mitte vaiki olla

Kirjutasin Sakala toimetusse viimati 2014.aasta detsembris, mis ilmus kirjana “Tõde ja tunnetus.” Otsustasin, et enam ei avalda oma arvamusi. Alati tuli “läbi suruda”, sest avaldamine sõltus arvamustoimetaja otsusest.

Käesoleva aasta 12. septembri juhtkirja – vaba mõtet lugedes, tundsin, et ei saa mitte vaiki olla. Eaka inimesena leidsin selles palju vasturääkivusi. Kirjutaja, kes mitmel korral kinnitab, et Jumalat ei ole olemas, paneb ometi jumala (väikese tähega) oma loo pealkirjasse. Muide, mina ei tea, kelle poolt on tõestatud Jumala mitteolemasolu. Ta ei tea pukis olevate ministrite nimesid, ometi pahandab, et on üksikud “sitapead “!”, kes otsustavad, keda ja kuidas armastada tohime. Kes konkreetselt? Üllatab samuti, kui kergelt käib tal suurte riikide presidentide arvustamine. Peab tõeliselt tark olema, et mõista nende rolli inimese häbiväärseks loomaliigiks muutmise protsessis. Sõnavabadus on ajakirjanike privileeg. Kas see lugu teeb au kirjutajale? Üks on kindel – see riivab sügavalt Jumalasse uskuvate inimeste, mitte loomade, tundeid. Jumal ei ole pilvepiiril istuv habetunud muinasjututegelane. Ta on kogu loodu Looja, kõiketeadev, kõikjalviibiv Vaim, kes on andnud inimkonnale juhised õigeks elamiseks. Inimese poolt on need kahjuks väärastatud. Kristlased on palumas Jumala armu ja kannatlikkust, et inimestel oleks veel aega meelt parandada, mõelda, mida ja kuidas rääkida asjadest, mida nad ei tea, vaid arvavad teadvat. Tasuks mõtiskleda, miks veel 21. sajandil on nii palju Jumalasse uskujaid. Hindan väga Aivar Aotähe repliiki “Ajakirjanik kleebib silte”, mis avaldatud Sakalas 19.03.2019.a.

Kirjutatud 14.09.2020

Ilmunud ajalehes Sakala  15.09.2020