Kirjutasin Sakala toimetusse viimati 2014.aasta detsembris, mis ilmus kirjana “Tõde ja tunnetus.” Otsustasin, et enam ei avalda oma arvamusi. Alati tuli “läbi suruda”, sest avaldamine sõltus arvamustoimetaja otsusest.
Käesoleva aasta 12. septembri juhtkirja – vaba mõtet lugedes, tundsin, et ei saa mitte vaiki olla. Eaka inimesena leidsin selles palju vasturääkivusi. Kirjutaja, kes mitmel korral kinnitab, et Jumalat ei ole olemas, paneb ometi jumala (väikese tähega) oma loo pealkirjasse. Muide, mina ei tea, kelle poolt on tõestatud Jumala mitteolemasolu. Ta ei tea pukis olevate ministrite nimesid, ometi pahandab, et on üksikud “sitapead “!”, kes otsustavad, keda ja kuidas armastada tohime. Kes konkreetselt? Üllatab samuti, kui kergelt käib tal suurte riikide presidentide arvustamine. Peab tõeliselt tark olema, et mõista nende rolli inimese häbiväärseks loomaliigiks muutmise protsessis. Sõnavabadus on ajakirjanike privileeg. Kas see lugu teeb au kirjutajale? Üks on kindel – see riivab sügavalt Jumalasse uskuvate inimeste, mitte loomade, tundeid. Jumal ei ole pilvepiiril istuv habetunud muinasjututegelane. Ta on kogu loodu Looja, kõiketeadev, kõikjalviibiv Vaim, kes on andnud inimkonnale juhised õigeks elamiseks. Inimese poolt on need kahjuks väärastatud. Kristlased on palumas Jumala armu ja kannatlikkust, et inimestel oleks veel aega meelt parandada, mõelda, mida ja kuidas rääkida asjadest, mida nad ei tea, vaid arvavad teadvat. Tasuks mõtiskleda, miks veel 21. sajandil on nii palju Jumalasse uskujaid. Hindan väga Aivar Aotähe repliiki “Ajakirjanik kleebib silte”, mis avaldatud Sakalas 19.03.2019.a.
Kirjutatud 14.09.2020
Ilmunud ajalehes Sakala 15.09.2020
Kommentaare ei ole:
Uute kommentaaride lisamine on keelatud