Olen järjest enam mõtisklemas hea ja kurja, õige ja vale üle. Need väga vastandlikud mõisted iseloomustavad ka inimesi. Väikese imiku kohta me ei ütle, et ta on hea või kuri, aga suuremaks kasvanud lapse ja täiskasvanu kohta küll. Millistel põhjustel kujunevad erinevused? Miks osades perekondades valitseb vastastikune lugupidamine ja hoolimine, mõnedes aga vägivald? Miks koolides on kiusajad ja kiusatavad? Miks mõnes töökollektiivis on hea atmosfäär ja minnakse rõõmuga tööle, teises mitte? Küsimustest puudu ei tule! Ometi, iga küsimus vajab vastust. Igale küsimusele on vastus! Kõige kurvem on olukord siis, kui inimesel ei ole küsimusi või tal üldse puudub tahe ennast analüüsida: kas kõik on õige, mis ta teeb või kavatseb teha? Veelgi hullem on olukord, kui ta ei teagi, mis on õige ja mis vale. Siis on ju eriti äge elada – kõik on lubatud, mis pähe tuleb. Mõtlemisvõimeline inimene vaistlikult aimab, et nii ei saa olla. Mõtteviis juhib inimeste tegemisi. Mõte ees ja tegu järel! Mõnikord küll vabandatakse, et käitus mõtlematult. Aga äkki ongi lahe saada lahti mõtetest, mis ju iga inimese peas tiirutavad? Selleks on vaja ainult alkoholi ja narkootikume pruukida! Kui hiljem endast või lõbusast kambast videot vaadata, on tegemist hoopis teiste olenditega. Häbitunde korral tuleb kiiresti “peaparandus” ette võtta. Miks vägagi ahvatleva väljanägemisega alkoholipudeleid ei osta kõik inimesed? Pole raha või? Ei, nad lihtsalt ei tarbi alkoholi ega suitseta. Ka ei varasta nad teiste tagant, et enesele kalleid narkootikume hankida. Kõige imelikum – nad ka ei sõima ega ropenda ega ole vägivaldsed. On see hea või halb? Kas ühiskonnas peabki kõike olema? Kas ei peakski kõik saama teha, mida tahavad? Elame ju 21. sajandil, kus inimene on võtnud enesele Jumala asemiku rolli. Mingit absoluutset ja universaalset tõde polevat vaja. Oot – oot! Aga riigis on ju valitsejad, kes teevad seadusi ja käsivad neid täita. On isegi vanglad ja muud kinnipidmiskohad... Stopp! Nüüd rõõmsameelsemalt edasi. Inimene on loodud südametunnistusega – see mõistab meid õigeks või valeks Igaüks peaks hoolitsema, et ta ei paadutaks oma südant ega kaotaks seda võimekust. Rõõm on teada, et igaüks, kes ei suuda endaga toime tulla ja püsida elujaataval teel, võib saada abi. Seda ennekõike oma pere poolt, kui see on terve ja armastav, ka tõelistelt sõpradelt ning kooli- ja töökaaslastelt. Aga üle kõige otsida abi Jumalalt, kes ei jäta hädasolijat häbisse ega abita. Tutvumine tema poolt antud elujuhistega, juba varases eas, hoiab eemal paljudest pahandustest ka täiskasvanuna. Positiivne lugu Danel Bäärsi alkoholisõltuvusest vabanemise kohta oli 24. märtsi Eesti Ekspressis. Sarnaseid tunnistusi on paljudel. Minu suur soov on, et Eesti meedia tervikuna kajastaks hoopis enam neid lugusid, kus abielud ja pered püsivad koos, aga mitte seda, kes vahetas naist, kes meest. Kui ajakirjanikud peavad endid “neljandaks võimuks,” siis tuleb võtta ka suurem vastutus ühiskonnas toimuva üle. Üheks olulisemaks pean positiivse tähelepanu pööramist abielule, perekonnale ja laste olukorrale. Ainult tugevas, armastavas ja hoolivas perekonnas saavad lapsed normaalselt kasvada ja olla hiljem taas normaalse abielu ja pere loojad. Alkoholism ja vägivald ei kuulu perekonna juurde. Tegelegem põhjustega, aga mitte tagajärgedega!
Kirjutatud 01.04.2020
Avaldati ajalehes Sakala 15.06.2020 pealkirjaga "Kunagi ei ole hilja heaks saada"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar