Meresõitjad on õnnelikud: nad seilavad ookeanidel ja meredel kompassi järgi. Enne seda võrratut suunanäitajat oli neil võimalus orienteeruda PÕHJANAELA järgi. Aga ainult pilvitu taeva korral! Tänapäeval muutub aina raskemaks arvamuste paljususes suunda hoida ja poolt valida. Juba ongi paljude ootus ja lootus Paide arvamusfestivali peal. Ehk see aitab meid? Kindel on, et seal saab kuulata erinevaid seisukohti ja võimalus välja öelda oma arvamus. Kas aga tõde selgub? Milline see tõde üldse on ja kas sobib minu jaoks? Kui ei omata suurt eesmärki, kui ei nähta kaugemale, mida üks või teine, just praegu vastuvõetud seadus, tulevikus head või halba põhjustab, siis ongi eriarvamused kergesti tekkimas ja üksteise vastu kõnelemas. Ka ei saa olematuks teha erinevaid lähtekohti arvamuste tekkimisel ja nende peal seismisel. Ei ole lastega ja lasteta peredel sarnased huvid. Ei ole rikastel ja vaestel võrdsed võimalused. Ei saa haiged end kunagi tervetega võrrelda. See tohutu erinevus juba olme tasandil põhjustab lahkarvamusi, mis on igati loogiline. Mida siis veel rääkida teistest erinevustest? Juba see võtaks ühiskonnas pinged maha, kui kõik saaksid aru igaühe erinevatest vajadustest. Mitte ei halvustaks ega sõimaks üksteist ega peaks end ainuõigeks. Selline suhtumine peab algama riigi ja omavalitsuste juhtidest. Tarkus juhtida ja oma rahvast õiglaselt kohelda ei tule iseenesest. Kõik juhid koos rahvaga vajavad tarkust ülalt. Ka 21. sajandil tuleks aluseks võtta Jumala poolt antud elujuhised inimkonnale. Oli rõõmustav lugeda 6. augusti Postimehes arvamustoimetaja Laura Vilbiksi lugu - Meie “ilmalik” rahvas. Ma olen ka isiklikult kokku puutunud eestimaalastega, kes peavad nõukogude korra üheks positiivseks tulemuseks Jumalasse usu vähenemist. Tõsi, see usk hakkas Eestis leigemaks muutuma juba enne Teist maailmasõda ning prohvet Karl Reits hoiatas president Pätsi ja kaasmaalasi, mida see kaasa toob. Täpselt nii juhtuski. Peab olema kindel vundament, millele ehitada inimsuhted ja elukorraldus riigis. Siis ei pea rahvas kartma, kui riiki asub juhtima Jüri asemel Kalle või Mari asemel Maie, sest põhipostulaadid, mõtteviis, suhtumine jäävad samaks. Muutused materiaalses mõttes saavad toimuda ja peavad toimuma vastavalt suurenenud võimalustele ja arengutele riigis. Ka põhiseadus peaks ajaga kaasas käima, aga selle väikseimgi muutmine tundub olevat lausa võimatu. Kui oleks minu teha, oleks selle sees kohustus hoida oma tervist. Siis saaks seaduseandja vastu võtta seadusi, mis ei anna võrdseid võimalusi suitsetajaile, alkoholi liigpruukijaile narkootiliste ainete tarbijaile arstiabi kättesaadavuse osas, võrreldes oma tervist hoidvate ühiskonna liikmetega. Kes on nii tark mees või naine, kes ütleb, mis demokraatlikus riigis peaks olema lubatud ja mis mitte? Sellist inimest ei ole ega tule. Arvamusi tuleb uksest ja aknast. 6. augusti LP-s avaldatud lugu “Maksustada tuleb vaesust, mitte rikkust” pani mind seda põhjalikult lugema, sest ma olen oma pensioni numbri järgi liigitatud suhtelises vaesuses elavate eestimaalaste nimekirja. Suureks imestuseks ühtis selle loo algus minu arvamusega tervise hoidmise küsimuses, sest kirjas on: “Inimene ei peaks minema Toompeale hambaravihüvitist nõudma, kui ta pole ise terve elu oma hambaid viitsinud pesta.” Mulle turgatas küsimus: “Kes seda vabatahtlikult ise üles tunnistaks?” Aga mind huvitas ju ometi pealkirjas mainitud vaesuse maksustamine!!. Leidsingi üles, et miinimumpalga pealt tuleks kõige kõrgem tulumaks kehtestada. Pensionidest polnud konkreetselt juttu. Oli ikka tõelise reformierakondlase arvamuslugu - kõik teised erakonnad, eriti EKRE, ei kõlba kuhugi. Kas on võimalik ühtne seisukoht leida?
Kirjutasin 09.08.2020
Avaldati ajalehes Sakala 27.08.2020 pealkirjaga "Vaja oleks arvamuste kompassi"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar