21. märts 2023

Mõtisklused naistepäevast

 Naistepäeval pööratakse naistele tavapärasest suuremat tähelepanu, kingitakse lilli ja maiustusi. Veel kõige toredam: mehed kutsuvad abikaasa, ema, vanaema ja tütred kuhugi meeldivasse söögikohta einestama. Võetakse ette toredaid ühiseid lõbustusi. See on suurepärane ja eriline päev! Läksin raamatukogusse, ajalehtedest selle päeva kajastusi lugema. Tulin koju tagasi nukras meeleolus Õhtulehes loetu pärast. Selles olid lood ja mälestused, mis naisi naistepäeval tabanud : rusikahoop näkku; mehele tuli raha anda, et kingituseks lilli saada; mees kinkis töökaaslastele lilli, aga oma naise jättis ilma; ühe naise mees (abikaasa?) läks vanema tütrega kohvikusse ilma temata. Mõtlesin, kas see on üldse pidupäeva jutt? Edaspidi võiks ka täpsustada, kas kõik need juhtumid on aset leidnud abieluga sõlmitud või vabalt elavates peredes? Õhtulehe Kiribati tõi positiivsena välja, et uude riigikogusse sai 30 naist, mis senini suurim number. Edasine tekst hämmastas mind ikka väga. Toodi välja, et kõigist peredest ainult 55 protsenti on abielus. Ülejäänud on nn vabaabielus (27 %) või üksikemad. Millegipärast ei olnud üksikisade protsenti toodud. Ja siis see kõige ootamatum lähenemine ja lahendus abielus olevate perede arvu suurendamiseks Eestis. Seda mõjutaks positiivses suunas samasooliste abielud! Ja et see soodustaks kergitada ka traditsioonilisi pereväärtusi nagu avalikult teineteisele pühendumine, austus ja armastus. Kas see on viide taoliste tunnete puudumisele heteropaaride abielus? Väga pikka aega inimkonna ajaloos on traditsiooniliseks abieluks peetud ainult mehe ja naise vahelist abielu koos kõige juurdekuuluvaga. Mis on muutnud sellist arusaama? Inimesed on väliselt nagu samad. Leian, et väikeses Eestis tuleks tõsiselt hakata väärtustama meie esivanemate elulaadi, mis on ennekõike oluline lastele, nende turvaliseks kasvamiseks. Kõik need laste psüühilised nähud ja häired on ebakindluse ja mitme isaga või isata elamise tagajärjeks. Õpetajad koolis näevad kõige enam seda erinevust, millises kodus ja tingimustes lapsed elavad. Vastutustunne igal tasandil peab suurenema! Toon lõpetuseks ühe vanasõna: kodu ei soojenda tuli koldes, vaid abikaasade vastastikune arusaamine ja armastus.

Kirjutasin 10. märtsil 2023


28. veebruar 2023

Vääramatu tõde

 Mis on tõde igaühe jaoks? Kas on olemas universaalset tõde, millele toetuda? Millest kujuneb üleüldine maailmapilt? Julgen arvata, et inimste elu on muutunud füüsilises mõttes küll kergemaks, aga teistpidi võttes hoopis keerulisemaks. Mõtisklema selle üle paneb käimasolev valimiskampaania. Ei jõua ära imetleda, mida kõike head on kampaanias olevad erakonnad suutnud ära teha ja mida kõike veel lubatakse. Praktiliselt on kõik ühte ja sama teinud. Raske isegi aru saada, kelle teene siis tulemuste osas raskekaalulisem on. Kõige enam häirib sõna “maailmavaade.” Uurisin veidi, et see mõiste sai tuntuks alles uusfilosoofias. Tekkis palju ism`iga lõppevaid voolusid: liberalism, materialism, determinism, opurtunism jne. Ei ole siinkohal mõtet lahata veel sotsialismi ja kapitalismi olemust!! Maailmapilt tervikuna kujuneb maailmavaatelistest seisukohtadest, mis paneb inimese isennast tunnetama maailmas ning konkreetses olukorras. Alates 19. sajandi ärkamisajast siiani on inimkonnal tulnud aru saada, mis tema eksistentsi jaoks hea või halb on. Praegu on pilgud ja kõrvad erakondade programmide poole. Kõikide erakondade tahe on teenida rahvast, aga mitte üksmeeles. Kokku sobituvad mingil määral sarnase maailmavaatega erakonnad, teistsuguse maailmavaatega erakonnad on raudselt välistatud. Tundub, et Eesti erakondade maailmavaade erineb kõige enam suhtumise poolest samasooliste sättumustesse. See määrab, kes oma, kes võõras. Muide, alles 20. sajandi lõpul sai LGBT liikumine hoo sisse. Nüüdseks on saanud aga üheks lakmuspaberiks valikute tegemisel. Vastavalt erakondadele peavad ka eestimaalased – valijad võtma seisukoha selles küsimuses ning tõepoolest tuleks seekord kindlasti valida kõigepealt erakond ja alles seejärel anda oma hääl selle erakonna meelepärase kandidaadi poolt. Kui paljud on tahtmas täita oma kodanikukohust, seda saame teada peale valimispäeva. Kunagi tuli valimisõigus kätte võidelda. Eestis said naised valimisõiguse alles 1917. aastal. Nüüd on võetud vabadus ignoreerida valimisi ja mitte anda kellegi poolt oma häält. Osalusprotsendi number aina väheneb. Põhjendusi on kuulda seinast seina. Aga tuleb olla tänulik iga kandideerija eest, kes üsna kõrget kautsjoni makstes, soovib seista hea oma maa ja rahva heaolu eest ning oma erakonna toetuseks. Kõikide kandidaatide hulgast saab ju Riigikogusse ainult 101 inimest. Suurem enamus valijaid ei kuulu ühtegi erakonda ja neil peab olema oma mõõdupuu, mille järgi valik teha. Siinkohal tulengi loo alguse küsimuste juurde. Kui valijana ei mõtleks ainult enda, vaid laiemalt Eestimaa saatuse, kogu maailmas asetleidvate sündmuste peale, siis millised mõtted ja tunded esile tõusevad? Millist tõde järgida oma elus? Mina olen viimase 27 aasta jooksul juhindunud Jumala seatud korrast. Ta on loonud inimesed meheks ja naiseks ja peab õigeks ainult mehe ja naise vahelist abielu. On kirjutatud, et rahvas hukkub teadmiste (tarkuse) puudumise tõttu. Seepärast ei tohiks olla valeõpetust ei lasteaedades ega koolides ega küsimärkide panemist nende idenditeedi kohta. Inimesele on antud väe ja armastuse ja mõistlikkuse ning meeleparanduse vaim.

21. veebruar 2023

Mõõtmine mõõdetamatuga

 8.jaanuari hommikul Vikerraadios kuuldud laulu sõnad: “ Maa tuleb täita lastega, lastelastega ja lastelastelastega … ja just oma maa lastega,” pani mind taas tänutundega mõtlema neile naistele, kes on tahtnud sünnitada last, lapsi, palju lapsi. Järjest sagedamini rõõmustavad mind laste kasvatamisse pühendunud isad. Kohe meenusid aga peretoetuste seaduse eelnõu ümber lahvatanud meeleolud ja väljaütlemised. President Karis nüüd küll kuulutas seaduse välja, kuid mainis ebavõrdsust. Eesti vägagi ebavõrdses ühiskonnas soovitakse äkki absoluutset võrdsust lapse kohta antava riikliku toetuse osas! Kui riigil raha jagub, poleks minul küll selle vastu midagi! Käesolevat peretoetuste seadust ei peaks aga käsitlema lapsetoetuste seadusena! Võtkem see teema veelkord arutusele vajaliku kujutlusvõimekusega. Vaadelgem ühelapselist perekonda, kus ema ja isa jälgivad igapäevaselt oma armsa lapse arengut, on rõõmsad iga märgatava muutuse üle. Lapse haigestumise korral ollakse ärevad ja tehakse omaltpoolt kõik lapse kiireks tervenemiseks. Kõrvutame selle perega teise perekonna, kus näiteks viis last kasvamas. Ema on viis korda sünnitanud, viis last vajavad toitmist, riietamist, koolitamist ja viis last võivad mingil ajal isegi korraga haigestuda jne. Kas need olukorrad on võrreldavad? Kas on kohane nii erinevais oludes jagada/korrutada ühe lapse toetuse suurust võrdsuse printsiibil? Seda peavad suureks õigluseks ainult need inimesed, kes ei mõista, et alles kolmandast lapsest alates saab rääkida rahvastiku iibest. Millise mõõdupuuga on üldse võimalik mõõta suure pere vanemate panust lastesse? Loomulik on, et armastus laste vastu annab vanematele jõudu ja võimekust toime tulla kõigi kohustustega, kuid riiklik tugi on igati tänuväärne ja vajalik. Suur rõõm, et paljulapselisi perekondi on hakatud enam märkama ja hindama riiklikus perspektiivis. Ja on ehk kasulik teada, et 3 -6 lapselised lasterikkad pered moodustavad, kahjuks, vaid 14 protsenti kõigist Eesti peredest ning neis elab vaid 28 protsenti kõigist Eesti lastest. Hämmastama pani Äripäevas kirjutatud lugu, et peretoetuste tõttu koristajad lõpetavad tööl käimise. Kas ainult palju lapsi sünnitanud naiste õlul on Eestis koristamine? Seda tõepoolest tehti ja tehakse, eriti õhtuti, et kuidagi ots-otsaga toime tulla. Ehk on tulnud aeg headeks muutusteks ja emad saavad ka oma erialal töötama hakata. Lõpetuseks: võiksime teha väikese arvutuse, kui palju kasvatab Eesti elanike arvu ühe lapsega pere ja kui palju paljulapseline perekond oma järglastega? Usun, et paljude poliitikute eesmärgiks on kõigi laste toetuste suurendamine, ka ühe ja kahe lapsega peredes. Valigem siis uude riigikogusse inimesed, kes seda teostada suudavad.

Kirjutasin 11.01.2023

Avaldati ajalehes Sakala 18.01.2023 pealkirjaga "Maa tuleb täita lastega ja lastelastega"


Tähtsad ja vähem tähtsad asjad elus

 On mõistetav, et iga arvamusloo kirjutaja väljendab oma isiklikku arusaamist asjadest. Alati jääb õhku küsimus, kuidas kujunes kirjutaja mõtteviis ja elulaad? Kui palju ta arvamusloos väljendab nö omi mõtteid, kui palju teistelt üle võetud seisukohti või mõlemaid koos? Kohe peale sündimist algab inimesel õppimise aeg. On väga oluline algusest peale, kes õpetab, mida õpetab, kuidas õpetab! Millised eesmärgid on seatud? Noor inimesehakatis ei ole iseseisev, aga täiskasvanuna kannab täiel määral vastutust iga oma teo eest. Ta elukäiku mõjutab aga suuresti ümbritsev keskkond ning ühiskonnas valitsev meelsus ja õhkkond. On üsna kindel, et vähk, haug ja luik ühes rakendis ei saavuta ühist eesmärki. Igaühel tuleb teha valikuid, jäädes samas kindlaks oma põhimõtetele. Õnneks on Looja andnud inimesele mõtlemisvõime, mis võimaldab analüüsida ja olukordi paremaks muuta, kui läheb loodetust halvemini. Jätame välja mõttetera: kelle jaoks hea, kelle jaoks paha? Miks inimeste endi sõnul on siis nii palju “lörri läinud” elusid? Üheks põhjuseks võib olla hoolimatu suhtumine iseendasse. Mitte asjata pole meile antud õpetus: armasta teisi nagu iseennast! Igaühe otsustada on, kelle õpetust ta järgib, milliste ahvatlustega kaasa läheb, millise elustiili valib. Kõigest sellest kujuneb mõtteviis, mille järgi elabki. Sellega mõõdab ka teisi inimesi! Mitte keegi peale minu (sinu) ei saa elada minu (sinu) elu. Siinjuures ei aita teiste süüdistamine. Inimestel lihtsalt tuleb leida ühisosa ja saavutada kokkulepe ühiseks eluks. Ilma selleta ei saa koos ühes ruumis (riigis) elada! Isegi mitte väike kahe- või kolmeliikmeline perekond! Meil on näiteid kiirete muutuste kohta, mis leidsid aset erakorraliste sündmuste tõttu. Pani ju COVID hoopis enam hindama meditsiinitöötajaid ning üha kasvav õpetajate defitsiit paneb mõistma õpetajate tähtsust ühiskonnas. Olukorrad ei teki kunagi iseenesest, vaid alati põhjusega. Venemaa kallaletung suveräänsele Ukraina riigile, avas ehmatusega teiste suveräänsete riikide valitsejate silmad, kui suures sõltuvuses nad on Venemaa naftast ja gaasist. See vajas otsustavat tegutsemist, mõtteviisi muutust! Ükski ei peaks arvama, et ta on ilmeksimatu ja igaüks võiks olla valmis vajalikeks headeks muutusteks. Detsembrikuud peetakse õigusega kokkuvõtete tegemise kuuks. On tõepoolest hea aeg endasse vaatamiseks, kaugete sugulaste ja sõprade meelespidamiseks, jõulude ja aastalõpu tähistamiseks. Iga päev inimese elus on määrava tähtsusega ta enda ja kaasmaalaste jaoks. Igaühe isikliku elu kvaliteedi põhjal antakse kaudselt hinnang kogu riigile. Jõuangi väga tähtsa asjani – vastutuseni! Vastutus oma abielu ja perekonna püsimise, ameti au hoidmise eest on tänapäeval kadumas. Nagu majal vundament, peaks inimesel olema õige arusaam tõest ja valest, heast ja kurjast, siis jääb hoone püsima ja inimene elab rõõmurohket elu. Soovin, et meil oleksid silmad näha abivajajaid ja kõrvad kuulma õiget juhatust ainuõige Jumala käest!

Kirjutasin 04.12.2022

Avaldati ajalehes Sakala 16.12.2022 pealkirjaga "Märgata ja hoolida võiks juba enne kriise."

Rasedus ei ole isetekkeline

 Väga üllatav on IV kursuse proviisoritudengi nii suured teadmised, et oskab nõu anda aborditeemal, mida sai lugeda 21. juuni Sakala arvamusküljel. Kui lugu oleks alustatud õpetusega, kuidas soovimatut rasestumist vältida, oleks artikkel hakanud vägagi kõnetama. Sinna juurde sobib ka seksuaalhariduse vajalikkuse rõhutamine. Aga suurem osa loost on hoopis üleskutse, julgustus ja heakskiit abordile. Kummaline, et tudengi arvates võib abordiõiguse piiramine pärssida seksuaalhariduse läbiviimist ning rasestumisvastaste vahendite kasutamist. Ei ole sõnagi inimelu arengu kohta. Et Looja poolt on liigi jätkumiseks meestele ja naistele sisse programeeritud sugutung ning orgasmi saab pidada kindlasti kõige tugevamaks naudingutundeks. Ta ei avalda tõsiasja, et peale viljastumist on uus inimelu valmis juba ühe raku staadiumis. See üks rakk on kohe kas poiss või tüdruk – ainukordne oma liigis. Mitte kunagi tulevikus ei sünni teist täpselt samasugust. See üherakuline inimene jaguneb kaheks rakuks, millest kummalgil on identne DNA, täpselt sama sisu. Kahest saab neli, siis kaheksa, siis kuusteist jne. Lõpuks sisaldab inimkeha 30 miljonit rakku. 21. päevaks pumpab tillukese inimese süda verd läbi suletud vereringesüsteemi ja umbes 8. rasedusnädalal hakkab tööle aju. Tänapäevaks on ultraheli ja muude uuringutega ajaliselt kindlaks tehtud kõik arenguetapid. See väike inimolend tunneb varakult valu. On ju siis abort ühe tillukese inimese tapmine. Kordan, et rasedus ei ole isetekkeline. Naine nägi eemalt sümpaatset meesterahvast ja ennäe – jäi rasedaks. Ei, naine pidi oma armastatud keha andma selle mehe kasutada seksiobjektina! Vaadates viimase aja mängufilme, just naine esimesena, peale mõne päevast tutvumist, rebib mehel riideid seljast, et seksuaalvahekorda astuda. Endiselt mõlgub meeles 12. märtsi Õhtulehest loetud ühe mehe lugu, keda naised lausa sundisid seksima ja tal oli kokku selline suhe vähemalt 100 naisega. Neist vahekordadest võis mõnigi rasestuda ja ehk lasi abortigi teha. Arusaamatuks jääb lause “Inimene, kes on rase, peab saama otsustada, kas ta soovib olla rase või mitte.” Kas see on vahe sissetegemine inimese ja looma vahele? Loom ei saa ega peagi saama otsustada, küll aga olgu see õigus kõrge intellektiga inimesel. Ja kordan: inimestest ikka ainult naine rasestub. Milline on reaalne olukord? Kõne all on naudingu tulemusena rasestumine. Kas pidada õigeks sünnitada armas laps või lasta ta tükkidena emaihust välja kiskuda. Abordi teostamiseks on mitu võtet, mille valib arst. Mis aitaks vältida soovimatuid rasestumisi? Kindlasti üheks abinõuks oleks narkootikume või alkoholi tarbinud meestel ja naistel mitte suurendada “õnnist” tunnet veelgi enam vastutustundetu seksiga. Igaühe teadlikkus ja vastutustunne peaks tugevasti kasvama. See teema on nii oluline inimese elus, et juba teismelistel peaksid vajalikud teadmised olema. Ehk ei alustataks siis juba lapsepõlves seksuaalsuhetega. Et seda tehakse, kinnitab järgmise noore naise, Renata Lukk´i arvamuslugu 29. juuni Sakalas. Ta toob välja rõõmustava statistika, et 10-34-aastaste naiste seas oli 2021. aastal ainult 2491 aborti. Saab järeldada, et Noor Eesti 200 projektijuhina seisab ta vankumatult abordiõiguse säilimise eest. Ühtegi lauset ei ole temalt abiellumise ega emaks saamise kohta!? Noored neiud peaksid olema teadlikud, mis neid eristab noormeestest ning mõistma, milliseid tundeid nad neis oma ülinapi riietusega ja kõikelubava käitumisega tekitavad. Usun, et soovimatuid rasestumisi on kergem vältida abielupaaridel ühise vastutustunde tõttu. Naised võiksid lugeda samuti 27. aprilli Eesti Ekspressis avaldatud lugu, kui halvasti mehed neist naistest räägivad, kellega nad oma iha rahuldada said. Arvan, et inimõigus ei ole aborti teha, vaid õigus sündida ja elada!

Kirjutasin 29.06.2022

Minul on häbi Eesti naispeaministri Kaja Kallase pärast

 Oli rõõm 3. juuni Sakalast lugeda aasta ema ja Eesti lasterikaste perede liidu presidendi Aage Õunapi kirja. Ometi tuli! Kuue lapse ema Eeva Helme juba väljendas hämmingut, et Eesti Lasterikaste Perede ja Suurperede Liidud üldse ei reageeri Kaja Kallase sõnavõtule, mille ta pidas sündimuse teemal 15/16. mail riigikogus. Naispeaministri kõne tervikuna oli selline, mida ei kujuta ette ka kõige õudsemas unenäos. Seda on kommenteerinud Ülo Vooglaid, Jaak Valge ja Maarja Vaino. Proua Kaja Kallas esindas nagu kõiki naisi, tegelikult omaenda seisukohta, kes pole nõus olema sünnitusmasinad, mis (kes) vups ja vups lapsi toodavad. Tema sõnul tahetakse noored tüdrukud haridusest ilma jätta ja tubadesse lukustada, et nad mühisedes lapsi sünnitaksid. Naistele olevat vaja anda rohkesti eneseteostusvõimalusi, aga mitte kohustada lapsi sünnitama. Seda rääkides ei toonud ta välja tõsiasja, et Eestis on sündivuse summaarkordaja vaid veidi üle 1,5 lapse naise kohta. Samuti seda, et aastail 2004/2005 tehtud uuringute põhjal pidas ainult kuus protsenti naistest laste olemasolu tööle pühendumise segavaks asjaoluks. Nelikümmend protsenti naistest, meestest ja peredest pidasid laste saamise takistuseks kehva majanduslikku olukorda. Siinkohal saabki riik suurendada lastega perede majanduslikku heaolu. 2021.aastal Pere Sihtkapitali korraldatud küsimustele vastanutest nelikümmend protsenti pidasid naise elus kõige tähtsamaks rolliks emaks olemist ja kolmkümmend viis protsenti pigem oluliseks. Paljud naised tahavadki lapsi saada, suure pere luua ning sellele pühenduda. Suurem laste- ja peretoetus aitab neil peredel igapäevaselt kergemini toime tulla. Politoloog Triin Lauri kirjutas Postimehes lapsi väärtustavast ühiskonnast, kus on oma kindel roll nii lastetoetustel kui paindlikel vanemahüvitistel. Vastupidiselt Kadi Viik leiab, et pere kolmanda lapse sünni suurem toetamine on lihtsalt naisi alavääristav beebide ostmine - poliitika, mis ajast ja arust. 1. juunil tähistati lastekaitsepäeva erinevate ürituste ja kõnedega, kui oluliseks meie riigis lapsi peetakse. Kas ikka tõesti? Aastaid üritatakse luua mingit toredat kuvandit lasterikastest peredest. Ometi valitseb ühiskonnas kummaline suhtumine rohkem lapsi ilmale toonud naistesse. Lausa parastav suhtumine majanduslikult ots- otsaga toime tulemise korral – noh ise ju olete süüdi! Minul on ainult kaks poega, kuid kaheksa lapselast, kellest kaks on paljulapselised. Praeguse seisuga kokku kümme lapselapselast. Just sellepärast on mulle vastuvõetamatu peaministri suhtumine lapsi sünnitavatesse naistesse. Igati mõtlemapanev oli kirjandusteadlase Maarja Vaino arvamuslugu “Pole vaja vastandada emaks olemist ja eneseteostust.” Ta tõi esile leviva seisukoha: Kavatsen elada oma elu, aga mitte lapsi sünnitada. Lapsed muudavad naise loomaks. Lapsed põhjustavad isiksuse mandumist. Ometi on uurimuse kohaselt enne surma viiest kahetsusest kaks esimest: Ei olnud lapsi või pühendatud vähe aega nende olemasolul. Sai liiga palju töötatud. Lääne ühiskond vaevleb üksinduses ja depressioonis. Olen tänulik Eeva Helmele, kes kirjutas oma arvamusloo lõppu Suurbritannia endise naispeaministri Margaret Thatcheri kaks mõtet: 1. Naine, kes mõistab majapidamises ette tulevaid probleeme, saab paremini aru riigi juhtimise probleemidest. 2. Ei ole olemas sellist asja nagu ühiskond. On mehed ja naised ja perekonnad. Tõstkem ausse püsivad abielud, suhtugem mõistvalt lapsi kasvatavatesse peredesse, hooligem üksteisest!

Kirjutasin 09.06.2022

Avaldati ajalehes Sakala 14.06.2022 pealkirjaga Häbi Eesti naispeaministri pärast.

Keelud ja käsud on vajalikud

 Lugenud läbi arvamustoimetaja repliigi 29. aprilli Sakalas, veendusin järjekordselt juba kahe inimese mõttemaailma erinevuses. Mida arvata kogu inimkonna kohta? “Ma jälestan” väljendit kasutatakse kõnepruugis arvatavasti sama sageli kui “ma armastan.” Mõlemaid öeldakse kergekäeliselt ja sisusse süvenemata. Eriti riigi tasandil on hädavajalik kokkulepe põhiväärtuste osas, mida nimetatakse põhiseaduseks. Hästi toimivas perekonnas kehtestatakse kord ja tööjaotus.Ükski ettevõtja – tööandja ei saa läbi ilma sisekorraeeskirjadeta oma ettevõttes. Seistes valgusfoori ees rohlist tuld oodates, olen tänulik liikluseeskirjadele. Neist on suur abi kõigile liiklejaile. Saame ostetud kaubaga kaasa kasutusjuhendi, mis sisaldab ka keeldu, mida ei tohi teha. On väga palju muid juhendeid ja soovitusi eesmärgiga aidata inimesi. On olemas üldised moraali- ja käitumisnormid. Ühiskond koosneb üksikisikutest. Ei ole võimalik, et igaüks teeb, mida hing ihaldab. Tahan, lähen täna poodi alasti leiba ostma. Tahan ennast purju juua ja tänaval mehi või naisi käperdama hakata. Oi kui palju võimalusi on eripärasteks käitumisteks. Sest “mina tahan” ja “mul on õigus!” Kohutav oleks igaühe õigusega riigis elada. Loomulikult nõustun, et inimestel peab olema isikupäraseid vabadusi, näiteks valida oma juuksevärvi tooni või teha valik lemmiklaulja ja lemmikraamatu osas. Kõik vabadused, mis ei mõjuta ühiskonda negatiivses mõttes, on vastuvõetavad. Imetlemist väärib jumalik kord: planeedid ei kuku üksteise otsa, öö ja päev vahelduvad kindlas rütmis. Jumala kui suurima autoriteedi poolt on inimkonnale antud nii keelud kui käsud, neist olulisemad on kokku võetud “kümnes käsus.” Selle kolm esimest puudutavad Jumala ja inimese vahelist ja seitse järgmist käsku otseselt inimstevahelisi suhteid. Ja mis on riik? On piiridega territoorium seal elavate inimestega ja kokkulepitud ühiselureeglitega. Riik ei eksisteeri väljaspool mind ega kedagi teist. Üksikisiku tegevusest või mittetegemisest oleneb suuresti riigi tervis ja riigi võimekus. Ilmaasjata ei õelda, et valitsus on oma rahva nägu. Paneb sügavalt mõtlma, miks kõik kodanikud ei kasuta oma õigust riigikogu ja omavalitsuste valimisel. Igal tasandil vastutustunde suurenemine peaks kaasa aitama parema elukorralduse riigis. Usun, et 21. sajandil ei ole asjad veel nii hullud, et ebanormaalsusi normaalsuseks peetakse. Kui kõik käituksid teistega nii nagu nad enda suhtes käitumist ootavad, oleks kõigil igal päeval rõõm elada!

Kirjutasin 04.05.2022

Avaldati ajalehes Sakala samasuguse pealkirjaga 11.05.2022