20. jaanuar 2023

Rikutud väärtuslik eluosa

 Inimesele on Looja poolt antud viis põhimeelt: nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompimine. Aga talle on antud veel teisi meeli. Neist kuuendat meelt ehk vaistu teatakse üsna hästi. Mitte vähem oluliseks tuleks pidada mõistlikku meelt, mida väga vajame inimsuhetes. On alanud uus õppeaasta. Tänapäeval mitte ainult seitsmeaastastele lastele, vaid ka täiskasvanutele. Kooli minnakse teadmisi saama või juurde saama. Minu arvates on inimese elus siiski kõige olulisemad põhikoolis ja gümnaasiumis (või kutsekeskhariduskoolis) oldud aeg. See on lisaks kohustusliku õppematerjali omandamisele ka võrratu aeg suhtlemiseks omavanustega. Sealjuures ka õige muretum aeg materiaalses mõttes! Kellele ja kelle poolt on antud õigus mürgitada seda perioodi? Kes on need isikud, kes muudavad teiste elu nii talumatuks, et kaob õppimise- ja eluisu? Miks pole seda koolikiusamist suudetud likvideerida? Kiusatavaks võib osutuda nii püüdlik õppija kui laps oma välimuse tõttu, mida ta ei saa olematuks teha, näiteks ninakuju. Ka võidakse kedagi narrima hakata ta riietuse tõttu. Õpilaste vaba riietus peegeldab nende vanemate rikkust või vaesust! Kas nii peabki jääma? Ei pea! Eestile pole vaja Euroopa Liidu poolt pealesurutud vihakõne seadust vaid koheselt koolikiusamise likvideerimise seadust. Seadust, mis ei nõua mitte ühtegi eurot, vaid ainult mõistlikku meelt! Alustuseks oleks ehk abiks minu poolt tehtud ettepanek – kehtestada õpilase käitumisjuhend. Nagu on peas korrutustabel, peaks olema igapäevaselt peas need reeglid: 1. Austan ja pean lugu oma kaasõpilastest. 2. Abistan kaasõpilast tema saamatuses, kui ta on sündinud mõne puudega. 3. Aitan igati kaasa, et kooliaeg oleks meie kõigi jaoks kõige imelisem aeg elus. 4. Tunnen rõõmu ühtse koolivormi üle – see loob rahuliku üldilme ja aitab keskenduda õppimisele. 5. Hoian kõrgel oma kooli au. 6. Olen tänulik iga õpetaja eest, kes mind õpetavad. 7. Olen ise vaimukas ja mõistan teiste poolt öeldud nalju, mis kuuluvad kooli ellu. Ma keeldun arvamast, et demokraatia sildi all on kõik lubatud, et mingeid reegleid pole vaja. Inimese vaist ja mõistlik meel eitavad seda!

Kirjutasin 07.09.2021

Avaldati ajalehes Sakala 08.09.2021 pealkirjaga "Rikutud osa väärtuslikust elust"

Vaja on arvamuste kompassi

 Meresõitjad on õnnelikud: nad seilavad ookeanidel ja meredel kompassi järgi. Enne seda võrratut suunanäitajat oli neil võimalus orienteeruda PÕHJANAELA järgi. Aga ainult pilvitu taeva korral! Tänapäeval muutub aina raskemaks arvamuste paljususes suunda hoida ja poolt valida. Juba ongi paljude ootus ja lootus Paide arvamusfestivali peal. Ehk see aitab meid? Kindel on, et seal saab kuulata erinevaid seisukohti ja võimalus välja öelda oma arvamus. Kas aga tõde selgub? Milline see tõde üldse on ja kas sobib minu jaoks? Kui ei omata suurt eesmärki, kui ei nähta kaugemale, mida üks või teine, just praegu vastuvõetud seadus, tulevikus head või halba põhjustab, siis ongi eriarvamused kergesti tekkimas ja üksteise vastu kõnelemas. Ka ei saa olematuks teha erinevaid lähtekohti arvamuste tekkimisel ja nende peal seismisel. Ei ole lastega ja lasteta peredel sarnased huvid. Ei ole rikastel ja vaestel võrdsed võimalused. Ei saa haiged end kunagi tervetega võrrelda. See tohutu erinevus juba olme tasandil põhjustab lahkarvamusi, mis on igati loogiline. Mida siis veel rääkida teistest erinevustest? Juba see võtaks ühiskonnas pinged maha, kui kõik saaksid aru igaühe erinevatest vajadustest. Mitte ei halvustaks ega sõimaks üksteist ega peaks end ainuõigeks. Selline suhtumine peab algama riigi ja omavalitsuste juhtidest. Tarkus juhtida ja oma rahvast õiglaselt kohelda ei tule iseenesest. Kõik juhid koos rahvaga vajavad tarkust ülalt. Ka 21. sajandil tuleks aluseks võtta Jumala poolt antud elujuhised inimkonnale. Oli rõõmustav lugeda 6. augusti Postimehes arvamustoimetaja Laura Vilbiksi lugu - Meie “ilmalik” rahvas. Ma olen ka isiklikult kokku puutunud eestimaalastega, kes peavad nõukogude korra üheks positiivseks tulemuseks Jumalasse usu vähenemist. Tõsi, see usk hakkas Eestis leigemaks muutuma juba enne Teist maailmasõda ning prohvet Karl Reits hoiatas president Pätsi ja kaasmaalasi, mida see kaasa toob. Täpselt nii juhtuski. Peab olema kindel vundament, millele ehitada inimsuhted ja elukorraldus riigis. Siis ei pea rahvas kartma, kui riiki asub juhtima Jüri asemel Kalle või Mari asemel Maie, sest põhipostulaadid, mõtteviis, suhtumine jäävad samaks. Muutused materiaalses mõttes saavad toimuda ja peavad toimuma vastavalt suurenenud võimalustele ja arengutele riigis. Ka põhiseadus peaks ajaga kaasas käima, aga selle väikseimgi muutmine tundub olevat lausa võimatu. Kui oleks minu teha, oleks selle sees kohustus hoida oma tervist. Siis saaks seaduseandja vastu võtta seadusi, mis ei anna võrdseid võimalusi suitsetajaile, alkoholi liigpruukijaile narkootiliste ainete tarbijaile arstiabi kättesaadavuse osas, võrreldes oma tervist hoidvate ühiskonna liikmetega. Kes on nii tark mees või naine, kes ütleb, mis demokraatlikus riigis peaks olema lubatud ja mis mitte? Sellist inimest ei ole ega tule. Arvamusi tuleb uksest ja aknast. 6. augusti LP-s avaldatud lugu “Maksustada tuleb vaesust, mitte rikkust” pani mind seda põhjalikult lugema, sest ma olen oma pensioni numbri järgi liigitatud suhtelises vaesuses elavate eestimaalaste nimekirja. Suureks imestuseks ühtis selle loo algus minu arvamusega tervise hoidmise küsimuses, sest kirjas on: “Inimene ei peaks minema Toompeale hambaravihüvitist nõudma, kui ta pole ise terve elu oma hambaid viitsinud pesta.” Mulle turgatas küsimus: “Kes seda vabatahtlikult ise üles tunnistaks?” Aga mind huvitas ju ometi pealkirjas mainitud vaesuse maksustamine!!. Leidsingi üles, et miinimumpalga pealt tuleks kõige kõrgem tulumaks kehtestada. Pensionidest polnud konkreetselt juttu. Oli ikka tõelise reformierakondlase arvamuslugu - kõik teised erakonnad, eriti EKRE, ei kõlba kuhugi. Kas on võimalik ühtne seisukoht leida?

Kirjutasin 09.08.2020

Avaldati ajalehes Sakala 27.08.2020 pealkirjaga "Vaja oleks arvamuste kompassi"

Kunagi ei ole hilja

 Olen järjest enam mõtisklemas hea ja kurja, õige ja vale üle. Need väga vastandlikud mõisted iseloomustavad ka inimesi. Väikese imiku kohta me ei ütle, et ta on hea või kuri, aga suuremaks kasvanud lapse ja täiskasvanu kohta küll. Millistel põhjustel kujunevad erinevused? Miks osades perekondades valitseb vastastikune lugupidamine ja hoolimine, mõnedes aga vägivald? Miks koolides on kiusajad ja kiusatavad? Miks mõnes töökollektiivis on hea atmosfäär ja minnakse rõõmuga tööle, teises mitte? Küsimustest puudu ei tule! Ometi, iga küsimus vajab vastust. Igale küsimusele on vastus! Kõige kurvem on olukord siis, kui inimesel ei ole küsimusi või tal üldse puudub tahe ennast analüüsida: kas kõik on õige, mis ta teeb või kavatseb teha? Veelgi hullem on olukord, kui ta ei teagi, mis on õige ja mis vale. Siis on ju eriti äge elada – kõik on lubatud, mis pähe tuleb. Mõtlemisvõimeline inimene vaistlikult aimab, et nii ei saa olla. Mõtteviis juhib inimeste tegemisi. Mõte ees ja tegu järel! Mõnikord küll vabandatakse, et käitus mõtlematult. Aga äkki ongi lahe saada lahti mõtetest, mis ju iga inimese peas tiirutavad? Selleks on vaja ainult alkoholi ja narkootikume pruukida! Kui hiljem endast või lõbusast kambast videot vaadata, on tegemist hoopis teiste olenditega. Häbitunde korral tuleb kiiresti “peaparandus” ette võtta. Miks vägagi ahvatleva väljanägemisega alkoholipudeleid ei osta kõik inimesed? Pole raha või? Ei, nad lihtsalt ei tarbi alkoholi ega suitseta. Ka ei varasta nad teiste tagant, et enesele kalleid narkootikume hankida. Kõige imelikum – nad ka ei sõima ega ropenda ega ole vägivaldsed. On see hea või halb? Kas ühiskonnas peabki kõike olema? Kas ei peakski kõik saama teha, mida tahavad? Elame ju 21. sajandil, kus inimene on võtnud enesele Jumala asemiku rolli. Mingit absoluutset ja universaalset tõde polevat vaja. Oot – oot! Aga riigis on ju valitsejad, kes teevad seadusi ja käsivad neid täita. On isegi vanglad ja muud kinnipidmiskohad... Stopp! Nüüd rõõmsameelsemalt edasi. Inimene on loodud südametunnistusega – see mõistab meid õigeks või valeks Igaüks peaks hoolitsema, et ta ei paadutaks oma südant ega kaotaks seda võimekust. Rõõm on teada, et igaüks, kes ei suuda endaga toime tulla ja püsida elujaataval teel, võib saada abi. Seda ennekõike oma pere poolt, kui see on terve ja armastav, ka tõelistelt sõpradelt ning kooli- ja töökaaslastelt. Aga üle kõige otsida abi Jumalalt, kes ei jäta hädasolijat häbisse ega abita. Tutvumine tema poolt antud elujuhistega, juba varases eas, hoiab eemal paljudest pahandustest ka täiskasvanuna. Positiivne lugu Danel Bäärsi alkoholisõltuvusest vabanemise kohta oli 24. märtsi Eesti Ekspressis. Sarnaseid tunnistusi on paljudel. Minu suur soov on, et Eesti meedia tervikuna kajastaks hoopis enam neid lugusid, kus abielud ja pered püsivad koos, aga mitte seda, kes vahetas naist, kes meest. Kui ajakirjanikud peavad endid “neljandaks võimuks,” siis tuleb võtta ka suurem vastutus ühiskonnas toimuva üle. Üheks olulisemaks pean positiivse tähelepanu pööramist abielule, perekonnale ja laste olukorrale. Ainult tugevas, armastavas ja hoolivas perekonnas saavad lapsed normaalselt kasvada ja olla hiljem taas normaalse abielu ja pere loojad. Alkoholism ja vägivald ei kuulu perekonna juurde. Tegelegem põhjustega, aga mitte tagajärgedega!

Kirjutatud 01.04.2020

Avaldati ajalehes Sakala 15.06.2020 pealkirjaga "Kunagi ei ole hilja heaks saada"

19. jaanuar 2023

Vajame rahva arvamust

Mind on viimasel ajal järjest enam häirinud rahva arvamusega manipuleerimine. Kuna olen ka osa rahvast, siis mina ei ole kohe üldse nõus “See on alatu” loo kirjutajaga. Millegipärast just need, kes väidavad teadvat rahva seisukohta, ei soovi seda tegelikult ja on täielikult vastu rahvahääletuse toimumisele. Miks? Mina toetan igati rahvahääletuse toimumist. Üksikisiku arvamust on lubamatu sildistada rahva arvamusega! Mina kohe ootan referendumi tulemust. See lõpetab automaatselt lõputu heietamise. Jah, ma olen 79-aastane vanamoodne naisterahvas, kelle jaoks on oluline püsida esivanemate poolt seatud elukorralduses, kes ei olnud iseenesest targad, vaid nad toetusid Jumala poolt antud elujuhistele. Minu vanemad elasid üle kuldpulmad - teineteist austavas pereelus. Eestis kehtiva Perekonnaseaduse paragrahv 1, punkt 1 ütleb: abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. 2014. aastal rikuti seda seisukohta 40 riigikogulase poolt vastu võetud kooseluseadusega. Sellest ajast peale tahab vähemus domineerida enamuse üle. Sellest ajast peale tulid käibele sõnad: sallimatud, vihkajad, vanamoodsad ühtede kohta ning sõnad: tolerantsed, sallivad, läänemaailmalikud teiste kohta. Ja just viimased peavad endid ainuõigeteks. Ka Euroopa Liidu koosseisus saavad iseseisvad vabariigid korraldada oma elu vastavalt rahva enamuse tahtele. Pean Isamaa liikmeid Siim Kiislerit, Viktoria Ladõnskaja-Kupitsat ja Üllar Saaremäed koalitsiooni reetureiks nende vastutöö tõttu referendumi küsimuses. Eks nad ise tea, kelle ees nad plusspunkte koguvad. Mina, kes ma ei ole ühegi erakonna liige, olen rõõmus praeguse koalitsiooni ja valitsuse üle, meeldib, et 2020. aasta tipptegijaks valiti Martin Helme kui uue poliitilise reaalsuse ja uue stiili sissetooja. Mind hämmastab väga SDE juhi Indrek Saare tohutu vastuseis rahvahääletusele. Ta on avalikult kuulutanud sellele sõja, lubanud eelnõu vastuvõtmist takistada 50 tuhande parandusettepaneku tegemisega. Mõistetamatu on ka roheliste seisukohavõtt. Pidasin neid elujaatamisele pühendunud erakonnaks. Elu annavad edasi mees ja naine oma abiellumisega ja laste kasvatamisega. “See on alatu” loo teksti ei tohiks lugeda hilistel õhtutundidel, sest selles kirjeldatud Eestist ei saa enam hullemat riiki olla – kõik on halvasti. Kes veel ei ole depressioonis, see jääb. Ainult üks positiivne lause, et alles hiljuti ei olnud eestlased omavahel tülis. Millal läks elu allamäge? Kas alates viimastest Riigikogu valimistest, kui kolm erakonda moodustasid koalitsiooni, kuhu esimest korda kuulub ka EKRE? Kas pole mitte liiga lühike aeg Eesti elu “põhjalaskmiseks”? Tuleks hakata mõistma ka selle loo kirjutajal, milliseid eluvaldkondi ei saa mitte Valitsus sõrmenipsuga paremaks muuta , vaid see on iga eestimaalase enda kätes. Tahaksin loo kirjutajalt küsida, miks ta seisab ainult ühe vähemusgrupi eest. Sooviksin lugeda Piret Räni järgmist lugu, mille kauda saaksime teada, mismoodi on tagakiusatud samasoolised Eestis. Minu teadmise järgi ei ole mitte ainsatki keeldu ega kitsendust ega tagakiusu, peale omavahel abiellumise võimalust. Nõndanimetatud vähemusgruppe on meie riigis palju. Ka kristlasi on vähem kui ateiste, kes kirjutajale kohe üldse ei meeldi. Ta lausa kritiseerib Valitsust liigse soosimise pärast. Vähemuse moodustavad ka kõik suitsetajad. Siin võiksid erit rohelised oma abikäe ulatada, et sellest tervistkahjustavast tegevusest saaksid vabaks nii noored tütarlapsed, nii emad kui vanad naised. Alkoholismist peaks ju ka kuidagi vabanema. Millised head ettepanekud on tulnud roheliste poolt? On aeg lakata süüdistamast kõiki teisi peale iseenda. On aeg tõsta ausse terve perekond kui ühiskonna alus.

Kirjutatud 02.12.2020

Ilmunud ajalehes Sakala pealkirjaga "Vajame väga rahva arvamust" 03.12.2020

Ei saa mitte vaiki olla

Kirjutasin Sakala toimetusse viimati 2014.aasta detsembris, mis ilmus kirjana “Tõde ja tunnetus.” Otsustasin, et enam ei avalda oma arvamusi. Alati tuli “läbi suruda”, sest avaldamine sõltus arvamustoimetaja otsusest.

Käesoleva aasta 12. septembri juhtkirja – vaba mõtet lugedes, tundsin, et ei saa mitte vaiki olla. Eaka inimesena leidsin selles palju vasturääkivusi. Kirjutaja, kes mitmel korral kinnitab, et Jumalat ei ole olemas, paneb ometi jumala (väikese tähega) oma loo pealkirjasse. Muide, mina ei tea, kelle poolt on tõestatud Jumala mitteolemasolu. Ta ei tea pukis olevate ministrite nimesid, ometi pahandab, et on üksikud “sitapead “!”, kes otsustavad, keda ja kuidas armastada tohime. Kes konkreetselt? Üllatab samuti, kui kergelt käib tal suurte riikide presidentide arvustamine. Peab tõeliselt tark olema, et mõista nende rolli inimese häbiväärseks loomaliigiks muutmise protsessis. Sõnavabadus on ajakirjanike privileeg. Kas see lugu teeb au kirjutajale? Üks on kindel – see riivab sügavalt Jumalasse uskuvate inimeste, mitte loomade, tundeid. Jumal ei ole pilvepiiril istuv habetunud muinasjututegelane. Ta on kogu loodu Looja, kõiketeadev, kõikjalviibiv Vaim, kes on andnud inimkonnale juhised õigeks elamiseks. Inimese poolt on need kahjuks väärastatud. Kristlased on palumas Jumala armu ja kannatlikkust, et inimestel oleks veel aega meelt parandada, mõelda, mida ja kuidas rääkida asjadest, mida nad ei tea, vaid arvavad teadvat. Tasuks mõtiskleda, miks veel 21. sajandil on nii palju Jumalasse uskujaid. Hindan väga Aivar Aotähe repliiki “Ajakirjanik kleebib silte”, mis avaldatud Sakalas 19.03.2019.a.


Kirjutatud 14.09.2020

Ilmunud ajalehes Sakala  15.09.2020

2. oktoober 2014

Pahupidi väärtused ja õigused


Elame kummalisel ajal, mil eelnev tahetakse maatasa teha ja uut moodi elama õpetada. Mina pean ülimuslikeks kogu loodu ja inimese looja, Jumala, poolt seatud juhiseid täisväärtuslikuks eluks. Kui kooseluseaduse eelnõu algatajad riigikogus ja selle toetajad tahavad need olematuks teha, siis on nad tegemas tühiseks ka maailma suurte mõtlejate tõekspidamised Jumala, inimese ja kogu ühiskonna normaalse eksisteerimise kohta. Oleks väga vajalik, et kõik riigikogusse saanud ja sinna pürgijad süüviksid neisse tõdedesse. Sellest oleneb nende poolt vastuvõetavate seaduste kvaliteet.

Peame täiesti mõistetavaks, et näiteks lennuk on konstrueeritud lendamise jaoks – inimeste ja kaupade kiireks transportimiseks. Kõikidele asjadele on määratud mingid funktsioonid. Ka inimene on loodud meheks ja naiseks, kergesti eristatavalt ja kindlate ülesannetega. Neil on erinevad suguorganid ning vaid naine saab rasestuda ja lapsi sünnitada. Seks ei ole loodud himude rahuldsamiseks. Seks on abielus mehe ja naise liidu tugevdamiseks ja järglaste saamiseks. Perekond kui ühiskonna alus on niivõrd oluline, et selle olemust ja sisu ei saa ega tohi väänata ükski inimõiguslane ega riigikogu.

Riigi kõigi juhtide esmaülesanne peaks olema mehe ja naise vahelise abielu staatuse väärtustamine ja seadusandlusega igati perekonda toetav. Nüüd tegutsetakse hoopis vastupidi. Vildaka asjaajamise põhjenduseks tuuakse sageli suurt lahutuste ja väljaspool abielu sündinud laste arvu. Ei saada nagu aru, et selle on põhjustanud valla päästetud väär mõtte- ja eluviis ühiskonnas. Värskelt abiellunud paaridele vaadatakse järele imestusega. Milleks? Võib ju lihtsalt kokku kolida! Ometi on väärtuspõhine perekonnaelu parimaks vastumürgiks moraalilangusele.

Tõeliste inimõiguslaste tegevuse tulemusena oleks kaitstud iga eostatud inimene naise üsas ning tagatud lastele õigus ühele emale ja ühele isale. Suurte õiguste ja vabaduste kõrval teaksid inimesed palju rohkem oma kohustusi. Eesti Inimõiguste Keskuse kodulehel domineerib aga samasoolistega seonduv, millest saab järeldada eesmärki – sundida riigikogu kehtiva põhiseaduse vastaselt, traditsioonilist perekonna mudelit jalge alla tallates, vastu võtma sooneutraalset kooseluseadust. Tahetakse kõigile teisiti arvajatele koht kätte näidata. Kasutusele on võetud sallimatuse ja vihkamise retoorika, sealjuures teades, et Eestis ei ahistata ega kiusata homoseksuaale.

See on Eesti demokraatia läbikukkumine, kui ei võeta arvesse riigikogule esitatud kümnete tuhandete eestimaalaste kirjalikke protestiavaldusi. Kui jäetakse tähelepanuta tippadvokaatide poolt koostatud ja esitatud põhjalik analüüs, milles toonitatud, et Eesti Põhiseaduse vastuvõtmisel peeti perekonna all silmas vaid mehe ja naise vahelist liitu. Kui ei võeta kuulda paljude seisukohta, et see tõsine küsimus tuleb panna rahvahääletusele. Ka aasta emadeks ja isadeks valitud isikud on avaldanud kindla seisukoha, et Eestis ei tohi hägustada abielu ja traditsioonilise perekonna mõisteid.

Euroopa Inimõiguste Kohus ei sunni riikidele, sh Eestile peale ei samasooliste kooselu- ega abieluseadusi. Ei tohi leppida valega, et kavandatav kooseluseadus ei muuda teiste jaoks midagi. Kõik muutub! Koolides hakatakse õpetama, et mees võib olla teisele mehele naiseks ja naine teisele naisele meheks, et pole mingit vahet, kes perekonna moodustavad. Kui täiskasvanu ei lepi selle väitega, võib ta kaotada töökoha.
Juba 2012. aasta oktoobris leidis võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper, et raamatupoe Apollo väljapanek lähtub iganenud vaadetest naiste ja meeste, tüdrukute ja poiste rollidele, et see on vastuolus riikliku (?) soolise võrdõiguslikkuse poliitikaga. Õnneks siis veel sai Apollo keti omanik ise otsustada, kuidas toimida. Erafirma juhina ei olnud ta kohustatud edendama talle arusaamatut soolist võrdõiguslikkust.
See vabadus otsustada kaob seejärel, kui riigikogu seadustab sooneutraalse kooseluseaduse. Siis kaob lisaks ettevõtlusvabadusele ka sõna- ja usuvabadus ning palju muud. See oht terendab meie ees, sest õiguskomisjoni viimase otsuse põhjal ei ole seaduse vastuvõtmiseks isegi mitte riigikogu enamuse toetust ehk 51 poolthäält vaja. Säilitagem terve mõistus ja väärikus!

Kõik, kes on kursis maailmas toimuvaga peale taolisi seadusi, kelle jaoks on tähtis Eesti tulevik, on kutsutud ja oodatud meeleavaldusele Toompeale, Riigikogu hoone ette pühapäeval, 5. oktoobril kell 12.





23. mai 2014

Esivanemate pärandit tallates ja hirmutades


Kuulates emadepäeval meie riigi presidendi kõnet, algas see ootuspäraselt emade, vanaemade ja vanavanaemade tänumeelse kiitmisega. Aitäh heade sõnade eest! Seejärel toodi esile asju, mis emasid kurvaks teeb. Tundub, et põhimureks on meestest väiksem töötasu. Lugesin kõne teksti mitu korda üle, et õigesti aru saada. Ma ei suuda mõista, kuidas täpselt sama töö eest on võimalik meestele rohkem maksta kui naistele? Siiani tean, et meil on üsna palju madalapalgalisi ameteid, kus enamasti naised töötavad. Neid töid tehes saaksid ka mehed sama madalat töötasu. Riigi palgal mehed ja naised pidavat võrdset palka saama!
Kui president küsis, miks Eesti mehed ei hooli tervisest (joovad ... , sõidavad end surnuks), peaks sama küsima ka tütarlastelt ja noortelt naistelt kui tulevastelt emadelt, eelkõige oma laste tervise huvides. Ja mitte ainult isad ei jäta lapsi unarusse, vaid ka emad. Samas on palju häid isasid ja veelgi rohkem häid emasid. Üle hulga aja kirjutati sel teemal ja toodi välja põhjused Kaia Kapsta artiklis “Eesti riik ei väärtusta perekonda”, mis avaldati 13. mail Postimehes. Kutsun kõiki üles seda lugema!
Presidendi kõne muutus aga jäjest hirmutavamaks ja arusaamatumaks. Hea, et meie esivanemate kõrvad seda ei kuulnud. Täiesti kohatul päeval võeti üles samasooliste teema, millele pühendati suur osa kõneajast. Hea, et tuli avalikuks põhjus, miks presidendil on nii suur soov sooneutraalse partnerlusseaduse vastuvõtmist peale suruda. Eestist pidavat alles seejärel saama tõeline Euroopa Liidu liikmesriik. Kõik teisitimõtlejad on sallimatud ja viha külvajad. Eesti ei või oma seaduste järgi elada!
Nüüd minu jaoks veel kõige vasturääkivamatest osadest kõnes: “Mida tehakse seadustega, otsustatakse Riigikogu saalis. See on nende pädevuses. Mind teeb ärevaks see, kuidas neid asju arutatakse väljaspool seadusandliku võimu saali.” Küsin: “Mida nende lausetega öelda tahetakse? Kas kritiseeritakse riigikogulaste töökultuuri või paneb president pahaks näiteks üle 40 tuhande eestimaalase arvamusavaldust? Kas referendumi korraldamine nurjaks kavandatavaid seadusi ?”
Ja nagu vastuseks: “Jah, meil on arvamuste vabadus. Meil on õigus välja öelda, kui miski ei meeldi. Aga meil ei ole õigust kedagi alandada ega hirmutada.” Jälle küsin: “Kes keda hirmutab ja alandab?” Eestis on tekkinud olukord, et kõik need, kes soovivad elada traditsioonilist mehe ja naise vahelist abielu ja kasvatada lapsi selles meelsuses, on ohustatud. Eestis kavatsetakse neid karistama hakata. Võrdõigusvolinik Mari – Liis Sepper nõuab vaenu õhutamise keelu laiendamist, et selle abil saaks karistuste ähvardusel sundida vaikima kõik inimesed, kes homosuhteid moraalselt heaks ei kiida. Härra president võiks tuua konkreetseid näiteid samasooliste paaride kiusamistest ja hirmutamistest. Vastupidi. Neile pole seatud takistusi ei Riigikogu liikmeks saada või mingis muus ametis nagu ajakirjanik, jurist jms olla.
Sallimatust ühiskonnast lahkutakse, sealt põgenetakse rohkem kui kusagilt mujalt,” Küsin: “Kas siis juba 10 aastat tagasi, mil Eestist sai Euroopa Liidu liige, oli tegemist sallimatu ühiskonnaga, et algas massiline väljaränne teistesse riikidesse? Lahkumise tegelikud põhjused on ju teada. Nüüd samasooliste kooselu seaduse puudumist põhjuseks tuua, on enam kui küüniline. Presidendid täna on ja homme ei ole, aga oma valitsemise aega peaks tõepoolest igaüks selleks kasutama, et rahva püsimajäämist parimal moel korraldada. Kindlaim tee on väärtustada esivanemate poolt tõestatud elamisvorme. Valdo Randpere manitseb meid olema moodsad. Tegelik elu on kinnitamas, kui väär ja kohutavate tagajärgedega on taoline “moodne” mõtte- ja eluviis. Eriti laste jaoks.
Õigus teha oma eraelus vabu valikuid on meie vabaduse alus.” Täitsa õige! Meie riigis ei panda kedagi vägisi paari, ei tehta voodikontrolle ega reguleerita toiduportsjonide suurust. Kuid kehtestatud seadused peaksid kindlustama riigi ja rahva jätkusuutlikuse ja püsimajäämise, rahva tervise. Oleks teretulnud presidendi poolne toetus meie esivanemate pärandi jätkumiseks Eestis. Inimene ei saa endast jätta paremat pärandit kui traditsiooniline hästikasvatatud perekond. Ei presidendil ega kellelgi teisel pole õigust teha uusi, nö moodsaid peremudeleid. Inimene on loodud meheks ja naiseks oma kindlate soorollidega. Mida Jumal on loonud, ei tohi inimene muuta. Demokraatlikus Eestis ei visata samasoolisi paare tomatitega. Nad saavad oma varalisi kokkuleppeid vabalt notari juures vormistada. Nende eraelu olgu tõepoolest nende endi asi. Riigi valitsejate kohus olgu igati kaitsta ja seadustega abistada mehe ja naise abieluga moodustunud perekonda.

Valentine Alvre

ema kahele pojale, vanaema kaheksale lapselapsele ja vanavanaema ühele lapselapselapsele