15. jaanuar 2012

Külvi ja lõikuse vääramatu seadus

Külvi ja lõikuse vääramatu seadus on nii endastmõistetav, et ehk ei peakski sellest kirjutama. Ometi kipub see igapäevaelus ununema.
    Soovide paljususe üle ei kurda meist keegi. Neist suurim kindlasti on olla armastatud. Ometi ei tule kõik, mida tahame, iseenesest. Alati peaksime alustama endast: kõigepealt külvama ja siis ootama, kuni vili küpseb lõikuseks.
    Inimese elu algab eostumise hetkest. Laps ei saa oma vanemaid valida. Aga reeglina saab ka temast lapsevanem. Miks korduvad halvad külvid? Väga tabavalt on öeldud, et kodust kaasa saadud elu- ja mõttelaadi ei riku isegi ülikool.
    Arvan, et üheks oluliseks põhjuseks on ka väär arusaam inimese põlvnemisest. Üks osa inimestest on veendunud, et nad on arenenud ahvist. Need, kes kindlalt usuvad, et kõik nähtava ja nähtamatu on loonud Jumal, suhtuvad inimesse ja tema eksistentsi hoopis teisiti.
    Kogu tohutu liigirikkuse juures on ainult inimene mõtlemisvõimeline ja suuteline ette nägema tegude tagajärgi: kui istub alkoholijoobes autorooli, võib ta saada surma või eluaegse raske terviserikke; arvestama, et juhuslike partneritega seksimise tulemuseks võib olla suguhaigus või soovimatu rasedus, mis on üheks õnnetu elu või elude algus.
    Hindan väga kõrgelt kindral Ants Laaneotsa väljaütlemisi. Mind rõõmustas ka tema seisukoht, mille ta avaldas “Eesti Päevalehes” alkoholiküsimuses. Tõepoolest, see polnudki nii kaua aega tagasi, kui tüdrukud ja naised hoidsid meestegi moraali üleval sellega, et suhtusid viinaninadesse taunivalt. Kahjuks kipub tänapäeval olema vastupidi: juba lapseohtu tütarlapsed uhkustavad lausa avalikult oma alkoholilembuse ja suitsetamisega. Mida see toodab? Kurb statistika ütleb, et haigeid ja teovõimetuid järglasi.
    Minu arvates on meil humanismi tõlgendamisega halvad lood. Ei tehta enam vahet hea ja halva vahel, vaid peetakse tähtsaks üksnes ennast ja oma himusid, mõtlemata tagajärgedele. Kadumas on vastutustunne!
    Kõike sallival ja kõike lubatud ajastul on tore teada, et normaalseks pole veel tunnistatud varastamist ja tapmist ning mingil määral järgitakse liikluseeskirja. Aga see, et samasoolised paarid valju häälega oma õigusi nõuavad, on pannud “tõelisi humaniste” käsi plaksutama ja tõmmanud kaasa isegi osa poliitikuid. Ja lausa kohustuslikuks on saamas samasoolistest filmide tootmine,eesmärgiga: vaadake, õppige, harjuge!
Lõpetuseks: paljuarutletud s a a t u s ei ole mitte rada, mis inimesele määratud, vaid rada, mille inimene valib.

Sõnad ehitavad või lammutavad

Olen tabanud end mõtisklemas, et inimesed alati ei anna aru sõnadest, mida ütlevad iseenda, teiste inimeste, riigivõimu või sündmuste kohta. Need, kes Piiblit loevad, on kindlasti tuttavad keele talitsemise lõiguga Jakoobuse kirjas 3:1-12.
    Keel, see väike organ, võib pritsida surmavat mürki. Kergesti on tulemas teiste süüdistamised, veelgi hullem, kui lausa elustiiliks on kujunenud halvustav rääkimine.
    Jõulukuu on arvatavasti enamuse jaoks eriline. On aeg kokkuvõtete tegemiseks, endasse vaatamiseks, ümbritsevat rohkem märgates. Siia hulka peaks mahtuma ka enesekriitiline analüüs kogu aasta vältel pruugitud sõnavara üle, Kas on oldud suureline ja üleolev või ülekohtune teiste suhtes? Kas on hoobeldud iseenese tarkusega ja maha tehtud neid, kes tuginevad Jumalalt saadud elujuhistele? Kas on palutud andestust ja ise andeks antud?
Vahemärkusena: Võib olla polegi kõik mõistnud, et üldiselt tuntud kümnest käsust seitse puudutavad inimestevahelisi suhteid ja elukorraldust – seega vajalikud kõikidele, ka mittekristlastele. Kui neid seadusi järgitaks, ei oleks inimkond nii suurtes probleemides ja palju tervem.
    Tagasi kõnepruugi juurde tulles, on mind hämmastanud mitmete tuntud ühiskonnategelaste sagedane vandesõna “kurat” kasutamine. Kas “populaarsuse” suurendamiseks? Mõistetamatud on väljendid “nael kummi”, “okas kurku” jms , mis sisult on ju pahasoovlikud. Põhjuseks olevat asjaolu, et head soovides minevat halvasti. Kui kinnitad, et oled terve, kästakse sul haiguse vältimiseks ruttu kolm korda üle vasaku õla sülitada. Või millist tulevikku need vanemad ehitavad, kes last “lootusetuks juhtumiks” tembeldavad? Kas on oodata suhte paranemist abikaasade vahel, kui naise jaoks ta mees on “saamatu lollpea” ja mehe suust naise kohta lendavad väljendid on nii inetud, et ei sobi kirjapilti? Eks jälle tuleb ühele neist leida koht vastavas turvakodus.
On kindel tõde, et sõnadega saame ehitada või lammutada. Peaksime olema suutelised oma suud valitsema. Sõnade järgi mõistetakse meid õigeks või mõistetakse hukka. On oluline, kas räägime tõtt või valetame. Ikka veel mitte kõik ei taha tunnistada fakti, et varem või hiljem tuleb kõik avalikuks, millega tegeldakse.
    Suur küsimus on, kelle või mille vastu pidevalt võideldakse? Oleks parem oma energia kulutada ajaproovile vastu pannud ehk püsiväärtuste tundmaõppimisele ja nende järgimisele. Igaühel on võimalus olla homme parem ja õnnelikum kui täna.
Lõpetuseks soovitan mõtiskleda mõnede kirjakohtade üle.
  • Kes teie seas on tark ja arusaaja? Las ta näitab hea käitumisega oma tegusid tarkuse tasaduses.
  • Kui teie südames on aga kibedat kadedust ja riiakust, siis ärge hoobelge ega valetage tõe vastu.
  • Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on kärsitust ja igasuguseid halbu tegusid.
  • Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta.
  • Rahutegijaile külvatakse rahus õigsuse vilja.