15. jaanuar 2012

Sõnad ehitavad või lammutavad

Olen tabanud end mõtisklemas, et inimesed alati ei anna aru sõnadest, mida ütlevad iseenda, teiste inimeste, riigivõimu või sündmuste kohta. Need, kes Piiblit loevad, on kindlasti tuttavad keele talitsemise lõiguga Jakoobuse kirjas 3:1-12.
    Keel, see väike organ, võib pritsida surmavat mürki. Kergesti on tulemas teiste süüdistamised, veelgi hullem, kui lausa elustiiliks on kujunenud halvustav rääkimine.
    Jõulukuu on arvatavasti enamuse jaoks eriline. On aeg kokkuvõtete tegemiseks, endasse vaatamiseks, ümbritsevat rohkem märgates. Siia hulka peaks mahtuma ka enesekriitiline analüüs kogu aasta vältel pruugitud sõnavara üle, Kas on oldud suureline ja üleolev või ülekohtune teiste suhtes? Kas on hoobeldud iseenese tarkusega ja maha tehtud neid, kes tuginevad Jumalalt saadud elujuhistele? Kas on palutud andestust ja ise andeks antud?
Vahemärkusena: Võib olla polegi kõik mõistnud, et üldiselt tuntud kümnest käsust seitse puudutavad inimestevahelisi suhteid ja elukorraldust – seega vajalikud kõikidele, ka mittekristlastele. Kui neid seadusi järgitaks, ei oleks inimkond nii suurtes probleemides ja palju tervem.
    Tagasi kõnepruugi juurde tulles, on mind hämmastanud mitmete tuntud ühiskonnategelaste sagedane vandesõna “kurat” kasutamine. Kas “populaarsuse” suurendamiseks? Mõistetamatud on väljendid “nael kummi”, “okas kurku” jms , mis sisult on ju pahasoovlikud. Põhjuseks olevat asjaolu, et head soovides minevat halvasti. Kui kinnitad, et oled terve, kästakse sul haiguse vältimiseks ruttu kolm korda üle vasaku õla sülitada. Või millist tulevikku need vanemad ehitavad, kes last “lootusetuks juhtumiks” tembeldavad? Kas on oodata suhte paranemist abikaasade vahel, kui naise jaoks ta mees on “saamatu lollpea” ja mehe suust naise kohta lendavad väljendid on nii inetud, et ei sobi kirjapilti? Eks jälle tuleb ühele neist leida koht vastavas turvakodus.
On kindel tõde, et sõnadega saame ehitada või lammutada. Peaksime olema suutelised oma suud valitsema. Sõnade järgi mõistetakse meid õigeks või mõistetakse hukka. On oluline, kas räägime tõtt või valetame. Ikka veel mitte kõik ei taha tunnistada fakti, et varem või hiljem tuleb kõik avalikuks, millega tegeldakse.
    Suur küsimus on, kelle või mille vastu pidevalt võideldakse? Oleks parem oma energia kulutada ajaproovile vastu pannud ehk püsiväärtuste tundmaõppimisele ja nende järgimisele. Igaühel on võimalus olla homme parem ja õnnelikum kui täna.
Lõpetuseks soovitan mõtiskleda mõnede kirjakohtade üle.
  • Kes teie seas on tark ja arusaaja? Las ta näitab hea käitumisega oma tegusid tarkuse tasaduses.
  • Kui teie südames on aga kibedat kadedust ja riiakust, siis ärge hoobelge ega valetage tõe vastu.
  • Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on kärsitust ja igasuguseid halbu tegusid.
  • Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta.
  • Rahutegijaile külvatakse rahus õigsuse vilja.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar